Urmo Rausi vitraažaknad lisavad Prangli kirikule uusi tähendusi
Kunstnik Urmo Raus on viimase aasta jooksul loonud vitraaži Prangli kirikusse, mis valmib augustis. Pranglil saadud kogemus innustab muidu välismaal elavat kunstnikku Eestis veelgi rohkem vitraažiga tegelema, sest ta näeb, et asjad selle alaga pole siin sugugi hästi.
Eestis maalikunsti õppinud Urmo Raus jätkas oma kunstiõpinguid Pariisis École nationale supérieure des Beaux-Arts´is ja lõpetas selle 1996. aastal cum laude. See oli Eesti taasiseseisvumise pingeline ja ärgas aeg. Lisaks maalidele ja graafikateostele on Raus loonud nüüdisaegseid vitraaže, milledest tuntuim on ehk Tartu Jaani kiriku vitraažiprojekt, mis pälvis 2002. aastal Kristjan Raua preemia.
Urmo Raus on elanud aastaid Prantsusmaal, hiljem perega Hollandis Haagis ja nüüd jõudnud kodule lähemale Kopenhaagenisse. Side Eestiga pole tal kunagi katkenud, sest siin elasid ta vanemad ja tihtipeale viibib ta Viljandimaal oma Eesti kodus. Viljandimaal on tema emapoolse suguvõsa juured, ise on ta aga Nõmmel sündinud ja peab ennast nõmmekaks.
Kuidas Te Pranglile sattusite?
See oli umbes kaks aastat tagasi kui mulle helistas koguduse diakon Herki Talen. Herki kutsus mind Pranglile ja sellest külaskäigust hakkaski vitraažide idee idanema. See esimene Pranglil käik meenutas mulle natuke Kreeka saari, kus sageli vanemad mehed istuvad sadamas, ootavad laevu ja jälgivad tulijaid-minejaid. Selles aja kulgemises-olemises oli midagi väga vahemerelikku. Tookord jäi kõik jutu tasandile ja ma ei aimanud, et me ideede tasandilt tegudeni jõuame. Eelmisel suvel aga hakkasid asjad ootamatult liikuma ja sügisel tutvustasin esmakordselt kõigile osapooltele Viimsi vallas vitraažide kavandeid. Siis aga selgus, et plaan on teha aknad tavalisest klaasist ja need hiljem järk-järgult välja vahetada vitraažide vastu. Elukogemus aga ütles, et sellisel viisil ei tule neid kunagi. Mitte keegi ei hakka kunagi 120 kititud aknaruutu välja võtma ja uuesti ette panema. Koguduse juhatuse liikme Martin Tajuriga suheldes jõudsime seisukohale, et tuleks ikkagi kohe vitraažid ära teha. Tänu kogudusele tellisin klaasid ja asi hakkas liikuma. Prangli kogudus tasus ka minu töö eest. Tagantjärgi võib öelda, et see väike kogudus kirjutas ennast Eesti kunstilukku.
Kuidas siis mõte arenema hakkas?
Kõik minu vitraažid, mida ma teinud olen, on inspireeritud asukohast ja ruumist. Enamustes mereäärsetes kirikutes, kuhu olen sattunud, on mere kohalolu tajutav, olgu see Britannias, Taanis või Rootsis. Aga Prangli kirikus seda ei olnud. Paratamatult need inimesed, kes mere ääres elavad, sõltuvad merest. Paljude elu, näiteks kaluritel või meremeestel, võib merega seoses ka lõppeda. Mu esimene mõte oli tuua sisse meremotiiv. Ja ka kalamotiiv. Jeesuse esimene vanakreekakeelne tähistus oli kala. Jeesus kirjutati nii nagu kala, mis oli siis Jeesus Kristus Lunastaja. Kala on metafoor ja sümbol, mis omab kirikus väge ja tähendust. Prangli kabeli lõid ju merehädas olnud Soome hülgekütid tänutäheks pääsemise eest. Ja kabelis oli olnud hõbedast kala.
Teine idee, mille ma siis sinna tõin, on Eestiranna pääsemine – saare mõistes väga oluline lugu, mis tänaseni püsib inimeste mälus. Panin kirja ka kapteni nime, sest tema on kangelane, kes julges vastutuse võtta, eluga riskida ja inimesi päästa.
Kuidas vitraaži tegemine edenes?
Esimest korda puutusin vitraažiga kokku ERKI-s, kus õppisin 1989–91. Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppisin maali erialal, kus omandasime ka monumentaalkunsti tehnikaid – maalikunstnik pidi oskama kavandada ka mosaiike, freskosid ja gobelääne. Õppisin veel Prantsusmaal viis aastat ja üks minu spetsialiteet oli vitraaž. See annab mulle oskuse näha asju tervikuna ja ka Pranglil proovisin luua terviknägemuse sellest hoonest ja kohast.
Tellisin Prantsusmaalt puhutud käsitööklaasi, see on tegelikult väga imeline. Eestis kasutatakse enamasti B-kategooria klaasi, mis ei ole nii kallis, aga ta ei ole ka nii ilus. See roosa klaas, kuhu motiivid on sõelutatud, on veel eriti hinnaline, tehtud kullaauruga.
Mis Prangli kirikus veel vaja teha oleks?
Prangli pühakoda ei ole algselt olnud pühakoda. See ruudukujulise põhiplaaniga hoone on palkidest, mis algselt toodud Soomest. Pranglil pandi hoone uuesti kokku ja teda täiendati erinevatel aegadel vastavalt võimalustele. Pühakoja interjöör on eklektiline. Ajastul, kui palktare sattus Eestimaal põlu alla ja palke hakati varjama, kaeti ka Prangli pühakoja seinad tapeediga. Viimane tapeedikiht oli nõukogudeaegne pestav tapeet. Prangli kogudus korraldas eelmisel aastal talgud ja eemaldas tapeedikihid palkidelt. Paljastus algne palksein, mis praegugi on näha. Ehk siis praegu on täiesti uus olukord – on 1848. aasta palkseinad ilma tapeedita ja vitraažaknad. Edasi on küsimus, kuidas lahendada terviklikult interjöör. Muinsuskaitse soov on tapeet tagasi panna.
Isiklikult näen, et tegu on elava ja toimiva koguduse ning sakraalruumiga. Sakraalsust tuleks võimendada ja seda saab teha läbi lihtsate vahendite. Üks oluline inimese meeleolu muutev tegur on värv. Praegu domineerib pühakojas hall värv. Pühakoda peaks aga sisendama rõõmu ja viima meid hallist argipäevast mujale.
See, et praegu on pühakojas palju halli värvi, tuleneb lihtsalt ka sellest, et varasematel vaesetel aegadel olid värvid kallid ja värvivalik piiratud. Osteti seda, mida oli saada ja odav. Minu soovitus olekski muuta pühakoja interjöör helgemaks läbi värvide.
Te olete oma kunstitegevuse kõrval ajakirjanduses avaldanud huvitavaid arvamuslugusid, kus mõtestate Eesti ühiskonnas toimuvat. Mis sunnib Teid kaasa rääkima?
Ma olen ju ikkagi tänase Eesti sünni juures olnud. Aastatel 1987–88 elasin ja töötasin Tallinna vanalinnas, nii et ma tegelikult osalesin kõikidel olulisematel sündmustel. Tammsaare park, Hirvepark, öölaulupeod – ma olen kõike seda näinud. Keegi peab kirjutama ka kunstnikuna ühiskonnast. Kunst ongi läinud ühiskonnast liialt lahku. Kunstnikke ei huvita ühiskond, nad ei sekku enam ühiskonna küsimustesse ja ühiskond ei huvitu omakorda kunstist. Üleminekuajal oli intellektuaalidel kandev roll ühiskonda vaimselt järje peale aidata ja toetada, aga nüüd oleme taas kriisis. Eelkõige vaimses kriisis. Majanduslik kriis on esimese tagajärg. Euroopa kontekstis on intellektuaalidel vast veel Prantsusmaal kaalukas roll. Kui kuulsad prantsuse näitlejad või kirjanikud kirjutavad mingil teemal avaliku kirja, siis president ei saa nendest lihtsalt üle rullida. Ta vähemalt kutsub nad Élysée'sse, kuulab ära, mis muret on, ja proovib ikkagi vastust anda. Aga Eestis pannakse lihtsalt tuima.
Te elate ja tegutsete Euroopas, Teie töid on paljudes väärikates kogudes, aga ütlesite, et tulite nüüd Eestile lähemale. Kas tulete päriselt koju tagasi?
Ma ikkagi tegelen põhiliselt kunsti ja kirjutamisega, aga ma olen ka Pariisis õpetanud justnimelt vitraaži. Aga siin, selgus, on mul pädevustunnistust vaja, et järelevalvet teha, ja selleks ma pean läbima kursused. Ühesõnaga, Eesti bürokraatia ja viis, kuidas asju tehakse, tundub mulle vahel imelik. See ka, et autorit justkui ei hinnata, tema saab tehtud muutustest viimasena teada. Sellist asja ma mujal ei ole kogenud. Ja seda peaks muutma.
Mu lapsed on juba suured – üks tütar lõpetab just Edinburghi ülikooli arhitektuuri erialal, teine töötab Londonis advokaadibüroos. Et mul enam lastega seoses füüsilisi kohaloleku kohustusi ei ole kuskil, siis järjest rohkem olen olnud Eestis. Kolisime abikaasaga ka lähemale, töö pärast küll, aga Kopenhaagenist Tallinna on lennukiga üksnes paar tundi sõita.
Plaanin siin vitraažiga tõsisemalt tegelema hakata, sest Prangli kogemus andis mulle ka tõuke see teema käsile võtta. Võib-olla tunnen kohustust ja vajadust oma oskusi ja teadmisi edasi anda. Vitraaži kunstiakadeemias enam monumentaalkunstina ei õpetata ja eriala oskusteave, nagu ma siin ringi käies märkan, on ikkagi väga kasinaks jäänud nii kunstilises kui ka tehnilises mõttes. Olen mõelnud teha Viljandis, kus on päris palju klaasikunstnikke, vitraažiateljee ja õpetada mõned inimesed välja. Praegu tegelen sellega ja loodan, et suvel õnnestub siin midagi käivitada.
Prangli kiriku ajaloost
Esimese Prangli kabeli ehitusaeg jääb keskaega.
Saare talupojad olid pastor Wredele rääkinud, et „enne nende kolmandat põlve“ olid kaks soomlasest hülgekütti jääpangal triivinud ja tõotanud pääsemise korral kabeli ehitada. Mehed jõudnud Prangli idarannal maale ja asunud tõotust täitma. Kabeli asupaik oli leitud sõelaga vett kandes. Hädast pääsemine oli juhtunud lauritsapäeval ja sellest saanudki kabeli kaitsjaks Püha Laurentsius. Kabeli juures oli surnuaed ja kasvas püha puu – kahe sülla jämedune kask, mida keegi puutuda ei tohtinud.
Antud Prangli keskaegne kabel kuulus Läänemere kalakabelite hulka, milles hoiti hõbedast votiivkala. Idapoolsel kalda kõrgendikul, Kabelineemel paiknev kabel oli kui meremärk ja ühtlasi pühapaik, kus sai tormivarju otsides palveid taeva poole saata. Kuid karmide ilmastikuolude tagajärjel kalakabel lagunes ja mattus liiva alla ning hõbekala kadus jäljetult. Kuid mõni aeg hiljem Prangli mehed ostsid Kolgast 34 vasktaalri eest palke ja hakkasid kiiresti uut kabelit ehitama, see toimus 1640. aasta paiku. Uus kabel ehitati esialgu saare looderanda, kuid võeti aasta hiljem uuesti koost lahti ja ehitati Vanakabelineemel uuesti üles.
Saarel olla vanade ürikute järele asunud neli kabelit.
*Allikas: prangli.ee/prangli-kirik
Annika Koppel
Viimsi Teataja toimetaja
Urmo Raus plaanib Eestis vitraažikunsti edendada.
Foto: Annika Koppel