Viimsi 106: Viimsi põnev ajalugu – tarandkalmetest Kirovi kalurikolhoosini 

Viimsi valla ajalugu on pikk ja mitmekesine. Õigemini sai piirkonna lugu alguse juba ammu enne seda, kui tekkisid ametlikult Viimsi vald ja Eesti vabariik. Õigupoolest sai siinne asustus alguse suisa juba siis, kui tegu oli alles Viimsi kui saarega.  

Nimelt viimase jääaja järgse maatõusu tulemusel tõusis Viimsi poolsaar aegamisi merest algul saarena ning ühines mandriga alles ca 6000 aastat tagasi, kuid vanimad kiviaegsed leiud tänapäevaselt poolsaarelt pärinevad juba 7000 aasta tagusest ajast. Tollal oli tegu tõenäoliselt küll ajutise asustusega, kui kütid-korilased oma ajutisi peatuspaiku rajasid. Vanimad jäljed püsiasustusest pärinevad aga umbes ca 4000 aasta tagusest perioodist, kui Pärnamäe piirkonda rajati kiviaegsete põllumeeste asula. Asustusjälgi on samast piirkonnast leitud ka pronksi- ja varajasest rauaajast, mis tähendab, et Pärnamäe, Lubja ja Viimsi aleviku vahelisel alal on järjepidevalt põldu haritud juba umbes neli tuhat aastat. Lisaks mandrile on muinasaegseid leide tulnud välja ka Viimsi saartelt, näiteks Pranglilt, mis näitab, et lisaks põllundusele tegeleti ka meresõiduga. Juba muinasajast on Viimsist leitud ka ilusaid araabia stiilis helmeid, mis näitab, et omaaegne kaubavahetus Eesti piirkonnas tervikuna oli väga arenenud. 

Esimene kirjalik mainimine Viimsis paiknenud asustuse kohta pärineb aga juba ristisõdade järgsest perioodist ehk 1241. aastal koostatud Taani hindamisraamatust, kus mainitakse Uianra nimelist küla. Tolleaegses pruugis tähistati V-tähte U-tähega ja lugeda tuleks esimest Viimsi mainitud nimevormi Vianra, mis paiknes pigem poolsaare keskosas. 13. sajandi lõpul leiavad mainimist juba ka osad tänapäevased rannakülad, millega seoses saame rääkida ka kohalikust rannarootsi asustusest, sest 13. sajand tõi kaasa rootsikeelse elanikkonna massrände Soome lahe randadesse.  

Kuna arenev keskaegne Tallinna linn vajas rohkesti kala, siis nihkus elanike sissetulekuallikas kalapüügi kasuks. Sisserännanud rootslased olid ühtlasi kogenud kalamehed. Esimene selgelt rootsikeelne külanimetus Apones, milles -nes nime lõpus tähendab rootsi keeles neeme, pärineb 1271. aastast, mis vastab tänapäevasele Haabneeme külale. Rootsikeelne asustus laienes peamiselt mööda poolsaare läänerannikut ja vanuselt järgmine rootsikeelne külanimetus siitkandist on Longenes (pikkneem), mida praegu nimetatakse Rohuneemeks.  

Esialgu kuulus piirkond Liivimaa ordu valduste hulka, kuid kui 15. sajandi alguses asutati Pirita klooster, müüdi läänepoolsed Viimsi maad nendele, sest klooster vajas endale majandamiseks tagamaad. Maade efektiivseks haldamiseks rajas klooster 1471. aasta paiku Viimsisse ka mõisa. Liivi sõja ajal 16. sajandil Pirita klooster suures osas hävis ja maavaldused võttis üle siinsete maade uus valitseja Rootsi riik. Järgmisel sajandil müüs riik maavaldused erakätesse ja sealtsaadik tegutses Viimsi mõis aadlimõisana kuni 1919. aastani, mil see riigistati ja veidi aja pärast kingiti Johann Laidonerile. 

Lisaks Viimsi mõisale oli poolsaarel veel Haabneeme poolmõis, mis 17. sajandil sai omaette mõisa staatuse, ning Lubja karjamõis. 18. sajandil ühendati mõlemad Viimsi mõisaga. Viimsi poolsaare idapoolsed alad on suuremalt jaolt kuulunud läbi aegade veel Maardu mõisale ja poolsaare keskmisesse osasse ulatusid Nehatu mõisa maad.  

Elu rannakülades

 Viimsi rannakülades käis elu mõisate kõrval omas rütmis. Maapoolsetes külades, näiteks Lubjal, hariti jätkuvalt ka põldu, samas kui kehvema põllumaaga merepoolsetes külades saadi põhiline sissetulek kalapüügist. Tallinnale lähemates rannakülades nagu näiteks Miidurannas sai tegeleda aga mõlemaga, sest kalapüügi kõrval olid seal ka korralikud heina- ja põllumaad. Lisaks toidukraamiga tegelemisele saadi mere ääres tulu nii legaalsest kui ka salakaubandusest. Illegaalset tulu teeniti nii 19. sajandi salasoolaveoga kui ka 20. sajandi salapiirituse kuldajastu viinaäriga. 

Rääkides kalapüügist, oli räim pikka aega Viimsi randlase igapäevane kala. Räime soolati silguks, pandi tündrisse, söödi ise ja vahetati leivavilja vastu. 19. sajandi lõpul püüti üha rohkem ka kilu – vürtsikilu oli kallis eksportkaup ja kilu eest maksti kuldrublades. Võrku jäänud lõhe ja siig viidi enamasti turule. 1940. aastatest sai tähtsaks püügikalaks tursk. 19. sajandi lõpul hakati kalastama puuvillase vabrikuvõrguga ja kodune võrgukudumine suuremas osas lõppes. Kasutusele võeti suured räimerüsad ja hiljem hiiglaslikud angerjarüsad bottengarnid. Veel 20. sajandi lõpul võis aga siin-seal Viimsi rannatalude randades näha veel käsitsi võrku parandavaid vanu randlasi. 

Oma valla loomine 

1866. aastal moodustati Viimsi mõisa baasil eraldi vald, mille ülesandeks oli kooli, kohtu ja teatud riiklike kohustuste täitmise korraldamine. Selleaegsed vallad ei olnud territoriaalsed, vaid seisusepõhised omavalitsused ja valla võim kehtis ainult talupoegade üle omamata mõju aadlike, riigiteenistujate ja kirikutegelaste üle. 1891. aastal toimus omavalitsusreform ning siinne vald ühendati Nehatu ja Maardu vallaga. Juba 1917. aastal pöördusid siinsed elanikud valitsuse poole palvega Viimsi vald taas eraldada. Päris oma valla loomiseni jõuti siiski alles Eesti Vabariigi ajal ehk 11. mail 1919. aastal moodustati juba territoriaalne omavalitsus – Viimsi vald. Iseseisva omavalitsusüksusena saadi tegutseda kuni 1939. aastani, sest järjekordse reformi tulemusena liideti see tollal kokku Iru vallaga. Nõukogude ajal tegutses piirkonnas Viimsi külanõukogu, mis 20. detsembril 1990. aastal sai taas valla õigused. 

Nõukogude periood ja Kirovi kalurikolhoos 

Pärast sõda jäid Viimsi valla alad Nõukogude Liidu rangelt valvatud piiritsooni. 1940. aastate lõpul algas artellide  ja kolhooside asutamine: Rohuneemes 1946. aastal artell „Põhja Kalur“, 1949. aastal Leppneemes artell „Murdlaine“, Miidurannas „Forell“ ning Tammneeme ja Randvere külas „Randlane“. 1950. aastal moodustati eelpool loetletud artellide baasil Viimsis S. M. Kirovi nimeline kalurikolhoos, mis laienes ajapikku üle kogu põhjaranniku. Kolhoosi edu aluseks oli kalakonservide tootmine, sest esimese kolhoosina terves Nõukogude Liidus saadi riiklike asutuste kõrval õigus konserviliini avamiseks. Tootmisse suunati ka kalatööstuse jääkproduktid ja võis öelda, et Kirovis kasutatakse kalast ära kõik peale lõhna.

1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses rajati Viimsisse suur Miiduranna sadam koos laevaremonditehasega, kus arendati välja ka uut tehnoloogiat. Suur osa kasumist tuli kolhoosile ka abitootmisest ja põllumajandusest. Haabneemes ehitati välja moodne kolhoosikeskus.   

Lisaks Kirovi kolhoosile oli Viimsi tuntud veel Pirita lillekasvatuse sovhoosi poolest (asutati 1959. aastal). Kuigi sohvhoosi paviljon ja näidisaiand paiknesid Tallinnas, asus shovhoosikeskus ning osa tootmist Viimsis. 

Taasiseseisvumine 

1990. aastatel likvideeriti nii S. M. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos kui ka Pirita lillekasvatuse näidissohvoos. Viimsi sai tuntuks kui spaa- ja ihaldatud elamupiirkond. Taastati ka Viimsi vald kui omaette omavalitsusüksus. 

Maivi Kärginen-Kivi
Rannarahva muuseumi teadusjuht

Fotod: Rannarahva muuseum 

MUUSEUMIÖÖ „ÖÖS ON RAAMATUT“  17. MAIL 
Muuseumiööl ootab Viimsi vabaõhumuuseum külastajaid hiliste õhtutundideni!  

Kell 18.00–22.30 on avatud kõik muuseumi hooned, kus saab kuulata muhedaid rannarahva- ja merejutte, kalaluulet ja põnevaid lugusid paiga kunagistest elanikest. 

Kohapealt saab osta sooja jooki ja rannarahva lemmikampse. 

Külasta muuseumiööl ka Eesti sõjamuuseumi! 
Vahemikus 19.30 kuni 22.30 väljub tasuta buss igal pooltunnil Viimsi vabaõhumuuseumist ja igal täistunnil sõjamuuseumist (esimene väljumine k 19 ESM-ist ja viimane 22.30 vabaõhumuuseumist). 

Muuseumiöö programm on kõigile TASUTA! 

Kõige täpsem info veebist: https://muuseumioo.muuseum.ee/museum/viimsi-vabaohumuuseum/