Ka vargal võib häid omadusi olla
Ükski asi siin maailmas ei ole läbinisti hea või üdini halb. Ikka on nii, et paljuski sõltub hinnangu andmine sellest, millise mätta otsas hindaja parasjagu istub. Seekordses loos räägime ühest parasiittaimest. Selgub, et ka temal on häid omadusi.
Harilik käopäkk on taim, mida paljud inimesed pole oma elus kordagi näinud, teised aga teavad, et kui kohtab, siis kevadel. Tõesti, harilik käopäkk on enamuse aastast mulla sees peidus ja pistab oma nina sealt välja vaid aprillis ning seda vaid õitsemiseks. Õitsemas näeb neid veel kuni juuni alguseni, peale seda maapealne osa kaob ja edasi elutseb taim maapinna sees.
Selle liigiga kohtumise muudab keerulisemaks ka asjaolu, et teda ei leia kõikidest metsadest. Harilik käopäkk on lehtpuude parasiit, kes armastab eriti sarapuud ja leppa. Seega tuleb teda otsida lehtmetsast või segametsast. Lisaks eelistab ta kasvada lubjarikkal pinnasel.
Hariliku käopäkk ei kasva eriti kõrgeks. Enamasti jääb tema kõrgus 10-15 cm vahemikku (aga võib kasvada kuni 30 cm kõrguseks). Kuna harilikku käopäkka leiab sageli koos lõokannuste, ülaste ja sinililledega, siis jääb ta tihti neist madalamaks ning kui silm ei hakka metsa alt kahvatut roosat värvi otsima, siis jääbki taim märkamata.
Harilik käopäkk on endale kodu leidnud ka meie vallas. Ta kasvab meil mitmes kohas suuremate või väiksemate laikudena. Näiteks leiab teda Mäealuse maastikukaitseala (MKA) põhjaosas Randvere teega pea paralleelselt kulgeva metsaraja ääres (Viimsi ärimajast üle tee). Kes tahab, võib sinna uudistama minna. Silmad võib lahti hoida ka mujal meie pangaalustes metsades, kus mh sarapuud kasvamas.
Taime värv
Nagu öeldud, tuleb metsa alt otsida kahvatut roosat tooni, rohelist pole hariliku käopäka juures miskit. Rohelise värvi annab taimedele pigment nimega klorofüll, mis on oluline molekul valgusenergia püüdmise juures. Rohelisi lehti ja varsi on vaja taimedel, kes fotosünteesivad ehk toodavad endale päikeseenergia abil veest, süsinikdioksiidist ja mineraalainetest orgaanilist ainet. Harilik käopäkk on aga otsustanud vaevanägemisest loobuda ja varastab orgaanilise aine peremeesorganismilt. Seega ei ole harilikul käopäkal klorofülli vaja ja nii saabki taimeke eksisteerida ilma ühegi rohelise libleta.
Maapealne osa on tal tihedalt õisi täis (tavaliselt 10-25 õit) ja õied asetsevad pigem ühel küljel. Õisik on õitsemise ajal longus, hiljem ajab ennast püsti. Õisikus asuva õie ülahuul on kiiverjas, alahuul aga kolmeks hõlmaks jagunenud. Õit ümbritseb kellukjas tupp. Õie erinevate osade areng on ajastatud nii, et iseviljastumine oleks raskendatud.
Varas
Harilik käopäkk on Eestis küllaltki eriline taim. Nimelt on meil looduses täisparasiitseid taimi ehk neid, kes kõik eluks vajaliku teistelt taimedelt varastavad, vähe – kokku vaid kümme liiki ja harilik käopäkk on üks neist. Erinevalt poolparasiitsetest taimedest, kel on osaliselt säilinud ka fotosünteesimise võime, on täisparasiidid sellised taimed, kes ei saa iseseisvalt üldse hakkama.
Peremehe külge haagib harilik käopäkk ennast juure erilise moodustise (haustori) abil. Need on imitorud, millega peremehe töö tulemust kui kõrrejooki juua. Hariliku käopäka strateegia on endale eluks vajalik peremehelt kätte saada enne kui teine selle oma säilituskudedesse on talletanud.
Paraku teeb harilik käopäkk oma peremehe elu raskemaks, sest lisaks endale vajalike ainete tootmisele tuleb peremeesorganismil nüüd ka muidusööjat üleval pidada. Sellest tulenevalt võib peremehe kasv aeglustuda ja ka biomassi hulk väheneda. Samas on täheldatud seda, et peremeestaimede juuremass võib parasiitide olemasolu tõttu suureneda.
Elukäik
Harilik käopäkk on aeglase kasvuga väga pika elueaga taim, kes maa all oma võsusid ja juurte võrgustikku siiski tasapisi suurendada püüab. Tema maa-alused võsud meenutavad kartuli idusid, aga on tihedalt soomustega kaetud. Soomusteks on tal muundunud lehed, sest klassikalises mõttes pole tal lehti enam vaja – ta ise ei fotosünteesi midagi.
Kuidas aga üldse jõuda nii kaugele, et oma valdusi maapinnas laiendama saaks hakata? Tuleb ikka alustada õitsemisest ja õie viljastamisest. Tolmeldajaid meelitab harilik käopäkk nektariga, mida ta hoiab sügaval õie põhjas. Mitte igaüks aga ei pääse sellele ligi. Hariliku käopäka õite tolmeldajateks on sellised tugevad putukad nagu näiteks kimalased ja erakmesilased. Peale seda, kui õis on edukalt tolmeldatud saab areneda vili, mis on 8-11 mm pikkune kapsel, mille sees asuvad seemned.
Seemned valmivad ligikaudu jaanipäevaks, mil nad kapslist välja paisatakse ja on oma kujult ümmargused ning pruunikat värvi. Igal seemnel on küljes väike õlikeha ehk elaiosoom, mis meelitab ligi sipelgaid, kes seemned laiali veavad ja aitavad harilikul käopäkal levida. Elaiosoomid on sipelgatele maitsvaks snäkiks.
Hariliku käopäka seemned mullas ei hakka idanema päris igal ajal ja igas kohas. Nimelt peab seeme sattuma peremeestaime juurele lähedale ja seemnete idanemiseks on vaja keemilist signaali. Selleks sobivad näiteks peremeesorganismi juureeritised pinnases. Kui need on lähikonnas olemas, hakkab seeme idanema ja taim ennast peremehe poole venitama. Arvestades, kui armetu on parasiit ilma peremeheta, on tal vaja kiiresti peremeheni jõuda, muidu sureb. Hariliku käopäka taimehakatis saab „kergemalt hingata“ alles siis, kui on ühe oma juurtest saanud peremehe külge.
Head küljed
Uskumatu, aga selleks, et harilik käopäkk jõuaks õitsemise ikka, võib kuluda lausa 10-12 aastat. Lisaks ei pruugi ta sugugi igal aastal õitseda. Seega indikeerib õitsevate harilike käopäkkade olemasolu muuhulgas ökosüsteemi stabiilsust. Harilik käopäkk on üks neist liikidest, kelle olemasolu ökoloogid vaatavad näiteks metsakooslusi hinnates. Seega on nad väärtuslikud abimehed spetsialistidele näiteks loodusdirektiivi metsaelupaikade inventeerimisel.
Teine väga oluline positiivne külg on hariliku käopäka nektaripanus tolmeldajatele ajal, mil õitsvate taimeliikide hulk on piiratud. Nagu artikli alguses sai viidatud, siis jääb tema õitsemise aeg kevadesse. Kimalased tunnevad hariliku käopäka pakutavast maiusest suurt rõõmu.
Võiks ju mõelda, et kuna harilik käopäkk näeb lihav välja, siis võiks ta imetajatele meelepärane mahlane suutäis olla, aga see ei ole sugugi nii. Nimelt sisaldab see taim glükosiine, mis loomade jaoks ta maitse täiesti ära rikuvad. Küll aga toituvad temast osad selgrootud. Näiteks, nagu ka eelnevalt sai mainitud, saavad sipelgad seemnete küljes asuvaid õlikehakesi maiustada.
Kindlasti on aga oluline hariliku käopäka üldine panus bioloogilisse mitmekesusse ja toiduahelatesse. Ka ei saa mainimata jätta seda, et harilik käopäkk on vägagi ilus lilleke metsa all, kui oskad teda märgata. Meil pole teist sellist roosat ja lihakat taime, mis panustaks oma iluga kevadisse metsaalusesse. Nii et otsi ta üles ja uuri ka lähemalt.
Kas teadsid, et
• Eestis on rahvasuus kutsutud seda liiki ka lehmarohuks, härjaigemeks, maarasvaks ja vääntkaaluks;
• parasiitseid õistaimi on maailmas ligikaudu 4500 liiki;
• Euraasias kasvab käopäka perekonnast seitse liiki, Euroopas kolm, Eestis vaid üks;
• Soomes on harilik käopäkk punase raamatu liik ja kuulub ohustatud liikide kategooriasse;
• parasitismi teine nimetus on nugilus.
Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist
Foto 1. Harilikud käopäkad Mäealuse MKA metsa all. (Autor: Maris Markus)