Naiskarateka Li Lirisman tahab Eesti karates ajalugu teha
Li Lirisman (25) on suurepärane näide naisest, kes tahab ja ka jõuab. Igapäevaselt Viimsi spaas töötades valmistub ta Euroopa meistrivõistlusteks ning samal ajal treenib ka lapsi. Pea 20 aastat karatega tegelnud Li on tulnud juunioride maailmameistriks ning U-21 Euroopa meistriks. Treenerina on tal Eesti Olümpiakomitee neljas tase.
Li, kuidas sa tööd ja treeninguid ühendad?
Hommikul töötan spaa restoranis, seejärel annan lastele Tallinnas trenne ning siis treenin ise. Päevad on päris pikad – lahkun kodust umbes pool seitse ja jõuna tagasi õhtul üheksa paiku.
Kellena sa spaas töötad?
Alustades olin 17 ja töötasin restoranis teenindajana. Ma soovisingi saada teenindajaks – tulin siia esimesel suvel abiks, töötasin nii restoranis kui ka pubis Black Rose. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asusin Tartu ülikoolis kehakultuuri õppima, kuid päris raske oli sporti, õppimist ja tööd ühendada. Nii võtsin raske südamega vastu otsuse, et ülikool jääb mõneks ajaks ikkagi kõrvale. Samal aastal, kui jätsin ülikooli pooleli, võitsin EMi. Seega otsus ülikool mõneks ajaks pooleli jätta osutus õigeks.
Kuidas sa karateni üldse jõudsid, kas vanemad suunasid?
Spordigeenid olen pärinud isalt, ema ei tegelenud üldse spordiga. Isa tegeles nooruspõlves ujumisega, püstitas ka mõne Eesti rekordi ning unistas olümpiamängudest. Emale üldse ei meeldinud, kui ma karated tehes pidevalt sinikatega koju tulin.
Enne karated tegelesin pool aastat iluvõimlemisega, aga see spordiala mulle kohe üldse ei sobinud. Isa sai aru, et kuhugi tuleb lapse energiat suunata, ja otsustas mind karate trenni viia. Mulle meeldis kohe esimesest treeningust alates kõik.
Millised eeldused peavad olema karatega tegelemiseks ning mida see nõuab?
Karates on kindlasti vaja sihikindlust, oskust kannatada ja oodata, mitte rapsida. Kohe ei tule kõik välja nagu tahad. Kokkuvõtvalt loeb tehnika, taktika ja oma emotsioonidega toimetulemine. Kiirus on samuti oluline, nii füüsilises mõttes kui ka mõttekiirus, et matši ajal õigeid otsuseid vastu võtta. Karates on väga olulisel kohal ka austus. Vastase, kohtuniku, treenerite – kõigi vastu. Õpetan lastele igas trennis, et karate ei ole kaklus. Karate filosoofia põhineb enesekaitsel.
Kuhu karates üldse lüüa tohib?
Tohib lüüa kehapiirkonda ja pähe, allapoole vööd aga mitte. Laste vanuseklassides tohib vaid kehasse lüüa, pähe mitte, igas järgmises vanuseklassis need reeglid natukene muutuvad.
Eesti karate tugevus seisnebki oskuses ennast kaitsta, vastastel on päris raske meie vastu punkte saada. Selle kohta on mul tuua ka näide. Kui võitsin maailma- ja Euroopa meistri tiitli, ei andnud ma ühtegi punkti vastastele. Kõik matšid olen puhtalt võitnud. Täiskasvanute matš kestab kolm minutit, alla 18-aastastel kaks minutit puhast aega. Noorusest mäletan, et need kaks minutit olid väga intensiivsed ja võtsid kõvasti võhmale. Täiskasvanute klassis on raske terve matš intensiivselt võistelda, sest vastavalt olukorrale me hüppame üles, kasutame käsi ja jalgu ja see on füüsiliselt raske.
Kuidas su enda treeningud täna välja näevad ning milline on nädala koormus?
Nädalas on umbes 8–12 treeningkorda. 12 tuleb siis kokku, kui olen kuskil laagris ja igapäevaselt tööl ei käi. Sõltuvalt võistlustest ja treeningplaanist käin nädalas ka 2–3 korda jõusaalis, sama palju jooksmas. Väga tähtsad on ka taastumistrennid, eriti siis, kui treeningukoormus on suur või on olnud vigastusi. Need trennid aitavad hoida mobiilsust, tasakaalu ja mentaalset tervist.
Milliseid vigastusi sul olnud on?
Neli põlveoperatsiooni samal jalal. Lisaks on mitu korda rebenenud menisk.
Filmidest oleme näinud, kuidas karatekad löövad näiteks telliskivi pooleks. Kas selle harjutamine on ka teie treeningkavas sees või see on lihtsalt väga spetsiifiline oskus?
Meie klubi on keskendunud sportlikule karatele. Mina isiklikult ei ole kivi pooleks löönud, ent see nõuab väga suurt jõudu kätes ja teatud spetsiifikat. Olen seda ka ise mõnelt treenerilt uurinud, aga see pidi saladus olema. (naerab – toim.)
Millisteks võistlusteks sa hetkel valmistud?
Mais toimub Horvaatias EM. Igas kaalukategoorias on 32 kohta, mina võistlen 55–61 kilogrammi kaaluvate naiste hulgas. Nii meestel kui ka naistel on kokku viis kaalukategooriat. Enne Tokyot oli karate ka olümpiaala, aga hetkel on seis selline, et nii Pariisi kui ka Los Angelese olümpial karated ei ole. Naistest olen ma koondises üksinda, mehi on mõne võrra rohkem.
Sa oled ka laste treener. Millal tekkis sul huvi treeneriameti vastu?
Huvi laste treeneriameti vastu tekkis juba gümnaasiumis õppides, kuna meie spordiklubi Budo vajas treenereid ja ma sain võimaluse oma kogemusi noortele edasi anda. Ma leian lastega alati ühise keele ja mulle meeldib treener olla. Minu peamine eesmärk on arendada noori mentaalselt ja füüsiliselt, kasvatada neid headeks inimesteks ning seejärel soovi korral juba ala meistriks. Nii nagu õpilased õpivad minult, õpin ka mina igapäevaselt neilt.
Tahaks veel lisada, et kuigi mina alustasin treeningutega juba viieaastaselt, siis võib täitsa vabalt alustada ka 7–8-aastaselt, sest elu on näidanud, et muidu võib alast lihtsalt ära tüdineda. Hea meelega võiksid treeningud toimuda ka Viimsis, aga küsimus on ruumides. Seega hetkel töötan treenerina üksnes Tallinnas.
Miks lastele karate meeldib?
Ühest vastust on raske leida, aga karate on väga vaheldusrikas juba ka harjutamise mõttes. Meie alal on tähtis reaktsioonikiirus, seega saame trennides kogu aeg erinevaid sportlikke mänge mängida. Olgu need siis tennisepallidega toimetamine või kullimängimine. Laste treeningud toimuvad alguses kõik läbi mängu.
Karated õpetades on mul alati plaan A, B ja C – nii on treeningud vaheldusrikkad. Omavahel klubis ja ka väljaspool alustatakse võistlemist nii 10–11-aastaselt. Lisaks Tallinnale ja Harjumaale tegeletakse karatega veel Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel.
Kas sul tavaelus on olnud vaja ennast füüsiliselt kaitsta?
Õnneks mitte. Ma ise ei sekku ohtlikesse olukordadesse ja hoian neist pigem eemale. Kui ma näeksin olukorda, kus mõni joobes inimene läheks kellelegi kallale, siis ma üritaksin neid füüsiliselt teineteisest lahutada. Esimesena ma kindlasti ei lööks, pigem üritaksin mõne meesterahva appi kutsuda.
Neli küsimust Li Lirismanile
Miks on Viimsis hea elada? Viimsis on väga hea elada. Kui ma olen olnud pikalt eemal, siis koju on alati hea tulla. Ka puhkepäevadel ei taha ma siit kuhugi minna. Viimsis on vaba aja veetmiseks olemas nii loodus kui ka meelelahutus. Ka müra on siin vähem kui näiteks linnas.
Mis võiks Viimsis teisiti olla? Kui Viimsis oleks üks ja kompaktne kaubanduskeskus nagu näiteks Ülemiste, siis ei peaks siit üldse kuhugi minema. Võiks olla rohkem spordi- ja mänguplatse, kus pered saaksid koos aega veeta.
Kultuurisoovitus? Ma ise ei ole veel Viimsi Artiumisse jõudnud, aga olen kuulnud, et seal toimub kogu aeg midagi põnevat ja kindlasti soovin lähiajal ka ise sinna jõuda.
Kui sa oleksid superkangelane, siis milliseid võimeid sa tahaksid omada ja miks? Ma sooviksin kas sõrmenipsust või ka lendava vaibaga lennates kiiresti ühest kohast teise jõuda, sest nii palju on kogu aeg soove ja plaane. Tahaksin veel rohkem lastega tööd teha, oleks päevas kasvõi kaks tundi enam.
Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor