Miidurannas asuv Hülgekivi
NOA restorani juurest saab alguse Viimsi vald. Jalutades sealt mererannas mööda iidset mereäärset teed Miiduranna sadama suunas ja vaadates üle lahe Paljassaare poole, hakkab meres silma suur rändrahn. Rahvakeeles kutsutakse seda Hülgekiviks või Hülgekaks.
Rannikuvees lebava kivimüraka nimetus jutustab sellest, et kunagi elutsesid siin viigrid kohalikega mõnusas harmoonias. Hülged valivad enesele lesilaks teatud omadustega kivid. Enamasti need, mis on rannikust sajakonna meetri kaugusel ning millel lamedam selg, kus mõnus lesida ja saaki luusse lasta. Kivi ümbritsev vesi peab olema piisava sügavusega, et ohu korral kiirelt mere sügavustesse peitu vulpsata. Miiduranna Hülgekivi oli kunagi selleks ideaalne. Keda siin enam ei kohta, on viigrid ise. Pärimislugu jutustab, kuidas rannikust 100 meetri kaugusel asunud ühest küljest laia lameda seljaga hiidkivist sai kaks suurt kivimürakat.
Eesti loodus on tuntud rändrahnude rohkuse poolest, mida on läbi aegade ka põhjalikult uuritud. Herbert Viiding liigitas suurteks rändrahnudeks vähemalt 1,6–1,8 meetri kõrgused kivimürakad („Eesti ürglooduse raamat“, 1985). Kuna hülgeka juures on vesi tavataseme korral kolm meetrit sügav ja kivi ise ulatub omakorda ligi poolteist meetrit veest välja, annab kivi suure rändrahnu mõõdu ilusti välja.
Meie kauged esivanemad omistasid ootamatult looduses kohatud kivimürakatele üleloomulikke omadusi. Neist hakati aupaklikult eemale hoidma, paljusid pühaks pidama, mitmest said kultuspaigad. Nii polegi imestada, et enamuse siinsete suurte kaljutükkidega on seotud omad lood – muistendid, pärimused, aga ka tõestisündinud juhtumid.
Rändrahnudes on kindlasti midagi müstilist ka kaasaegsele inimesele. Teadmine, et rändkivid on sõna otseses mõttes siia rännanud pelgalt looduse enda jõul sadade kilomeetrite kauguselt, tekitab aukartust.
Miiduranna Hülgekivi pärimuslugu
Hülgekivi rannas asus üks esimesi kunagise Kirovi kalurikolhoosi kalasadamaid. Sadam ehitati varasemale lautrikohale. Tänaseni on siin selgelt näha meresuunas väljaulatuv suur peakai ja korralik akvatoorium. Vana peakai kõrval on vesi tänaseni piisavalt sügav, et ka paadiga hõlpsalt läbi pääseda.
Pärast II maailmasõda lükati nõukogude punavõimu sunnil Eestis käima kollektiviseerimine. Kaluritel kästi moodustada artellid. Üks selline sai 1949. aastal alguse ka Miiduranna külas, nimeks „Forell“. 1950. aasta suvel liitus see kolme Viimsi kalurite ühismajandiga Kirovi kolhoosiks. Uus kolhoos arendas Miiduranna vanas kalasadamas oma aja kohta korraliku sadama, kus töötas ka kala kogumispunkt saagi ühiseks veoks esmalt Tallinna kalakombinaati, hiljem juba kolhoosi enda tööstustesse.
Pärimusloo järgi oli Hülgekivi kunagi täpselt kaks korda suurem, asudes olemasolevast umbes 50 meetrit mere pool. Paraku jäi kivi tormiga kaluripaatidele ette ja oli pimedal ajal eriti ohtlik. Paadid olid omakorda ohtlikud kivil pesitsevatele hüljestele, kellele meeldis kevadises jääsupis supelda. Nii otsustasidki kohalikud kalurid ühel heal päeval kivi dünamiidiga tükkideks lasta. Kui kõmakas käis, lendas kivilt n-ö katus pealt ära veepinna kõrguselt, kuhu oli kõige rohkem dünamiiti pandud ja maandus ca 50 meetrit rannast. Kunagise Hülgekivi veealust osa, mis jäi õhkimise tulemusel ühes suures tükis samasse asukohta, kutsutakse Laiakiviks ehk Laiakaks.
Kui veetase on madal, löövad lained laiakal ilusti lupsu ja kivi kohal on vesi põlvini. Laiakas on kui meres asuv märkamatu suur platoo, mis on 0 meretaseme juures 2–3 cm veest väljas, mistõttu on see eriti ohtlik paatidele ja jahtidele, ka tänapäeval.
Kohalik sukelduja ja kõva merekaru Mildon Ader märgistas aasta 2019 suvel omal algatusel ja kulul Laiaka ohupoiga ära. Eks ikka parema mereohutuse tagamise huvides. „Laiakas on ohtlik peamiselt jetiga kihutajatele, aga ka veesuuskadel lõbutsejatele. Kivi on merekaartidel märgistatud. Nii teavad jahtide ja kaatritega navigeerijad sellest eemale hoida. Kuuldes tuttavalt, et keegi oli veesuuskadega laiakat riivanud, otsustasin kivi ära märgistada. Talvel viisid tormid poi minema. Keegi leidis selle mererannast ja kuna sellel oli minu telefoni number, sain poi tagasi. Järgmisel suvel proovin uuesti ja paremini märgistamise jälle ära teha.“
2020. aasta suvel Mildon oma plaani ellu viiski, kuid seekord koos väiksemat laadi geoloogilise uuringuga (vt Youtube’ist otsinguga: Laiakas 01AUG20a.), tänu millele saame näha ka Laiaka veealust osa. Uuringu järgi on kivi kõrval 4,3 meetri sügavune vesi, mis on seega rändrahnu kõrguseks. Mildon avastas, et laiaka lõunapoolsel küljel on mere põhjas terava äärega kivid (millest kaks ca 2 x 3m suurused), mis lubavad oletada, et kivi on kunagi õhatud.
Samal päeval filmiti ka Hülgeka veealust maailma (vt Youtube’ist otsinguga: hülgekas). Kuna Hülgeka alumise osa kaldapoolne serv on ühtlaselt terav ja pika kaarja kujuga ning sealt ulatub kivi alla sügav sileda laega koobas, kinnitab see pärimusloo tõepärasust. Tõenäoliselt ongi Hülgekas kunagi laiaka otsast ära lennanud kuppel. Skandinaaviast jääga Eestimaale „rännanud“ rahnud on enamasti ümarad ja ka põhjast ühtlase kumera kujuga. Uuringu järgi oli Hülgeka kõrval 47 cm üle nulli veetaseme juures sügavuseks kolm meetrit. Sukeldumispäev lõpetati seekordki ohupoi paigaldusega, mis aga on tänaseks jälle tormi poolt ära uhutud.
Meie loo algusesse tagasi põigetes võib mõelda, et kui tõsta Hülgekas sümboolselt Laiaka peale tagasi, saame kivimüraka kõrguseks ligi 8,8 meetrit – see liigituks koguni Eesti kõrgeimaks hiidrahnuks.
Loodus ei salli tühja kohta. Nii on endise viigrite lesila üle võtnud uue aja Eesti rannikuvete valitsejad – kormoranid.
ÜLESKUTSE!
Kui ka sul on jagada mõni Viimsiga seotud pärimuslugu, mida soovid teistega jagada, saada see e-posti aadressile jane.saks@viimsivv.ee.
Tõnu Tuulas
Miiduranna elanik