Igal asjal on oma aeg

Äsja selja taha jäänud aastavahetus tõmbas taas mõttelise piiri, et midagi märgilist on läbi saanud ja uut ootab ees. Pea kaks nädalat on möödunud üksteisele head uut aastat soovides ja küllap lisandus sageli sinna juurde ka, et tulgu alanud aasta ikka parem kui eelmine. Praegusel üsna rahutul ja äreval ajal vajame kõik omal moel turvatunnet, mida me üle uue aasta läve astudes parema aasta lootuses üksteisele ka soovime.

Ometigi on uue aasta künnise ületamine, nagu ka aeg iseenesest, abstraktne mõiste – see on kogu aeg meie ümber olemas ega ole oma olemuselt ei hea ega halb. Me oleme iseenda jaoks struktureerinud aja, mida me täielikult ei suuda mõistagi, üheselt mõõdetavateks ja mõistetavateks ühikuteks – aastateks, kuudeks ja tundideks, algusteks ja lõppudeks. Headest ja halbadest aegadest kõneldes on meil mõtteis enamasti vaid aega läbivad sündmused, mida me oma teadmistele, kogemustele ja arusaamadele toetudes hindame headeks või halbadeks aegadeks, olgu siis isiklikus või ka laiemas vaates.

Aja üle on arutletud juba aegade algusest läbi kõigi aegade. Kes on tuttav vana testamendi tarkusekirjandusega, teab, et juba aastasadu enne meie aja arvamist on Koguja raamatu nime all tuntud tekstides kirja pandud, et kõigil asjadel on oma aeg, oma tund on igal tegevusel siin taeva all. See ilmestab hästi toonast ajakäsitlust, kui aega mõisteti valdavalt eri sündmuste kaudu. Ja ega see erine ju ka tänasest päevast – kuigi meil on laual kalender ja seinal kell, mille järgi me aja oma ohjesse oleme pannud, ei kulge aeg meiegi jaoks sugugi nii mõõdetult. Teame ju kõik, et kui midagi väga ootame või on väga raske, siis tundub, et aeg lausa seisab. Aga kui rõõmus hetk kätte jõuab, siis aeg läheb lennates, lausa pudeneb käest. Lapsena ootame suureks saamist, mis tundub olevat lausa mägede taga, samas täiskasvanuna imestame sageli, kuhu päev on jälle kadunud. Oma ajale tagasi vaadates elavad mälestusedki meis sündmuste, mitte tegelike tundide kaupa.

Koguja juhatab meid oma värssides läbi inimese terve elu. Ta paneb paika inimese maise elu kõige olulisemad raamid – elu algab sündimisega ja lõpeb surmaga. See käib ka kõige muu kohta siin kaduvas maailmas. Kõik, mis on kord vaevaga üles ehitatud, lammutatakse omal ajal, aga samal ajal on selle kõige keskel ka aeg parandada, ravida, uuendada, rõõmu tunda. Ta tähelepanu all on ühiskond laiemalt, kõneldes vahelduvast sõja- ja rahuajast, aga ta ei jäta puudutamata ka inimese tundeid, kus vahelduvad nutmine ja naermine, vihkamine ja armastamine. Selline pilt ei ole ka tänapäeval meile võõras, kui meie soovidest hoolimata vahelduvad nii loomise kui ka hävingu jõud, mille keskel meil tuleb elada. 

Esmapilgul võivad Koguja mõtted jätta mõneti lootusetuse tunde, viidates oma õpetusega, et siin elus päikese all alluvad teatud asjad sellistele seaduspärasustele, mida inimene ei saa mõjutada ja seetõttu pole ka mõtet nende vastu võidelda – nende hulgas ka sündimine ja suremine. Neid ei ole võimalik isegi lõpuni mõista, ammugi ei saa inimene nendele midagi lisada ega ära võtta. Mis kasu siis on inimesel kõigest tema vaevanägemisest, küsib ta. Ent tegelikult suunab Koguja oma pessimistlikul moel meie pilgu hoopis ettepoole, näidates, et probleemide korral tuleks vanade heade aegade igatsemise asemel pöörata tähelepanu hoopis meie ees olevatele küsimustele, tunda rõõmu ja teha oma elus head. 

Neist mõtteist ajendatuna võimegi näha, et kui on ka keerulisemad ajad, siis need ei saa jääda kestma, sest kõik muutub ajas. Raskemad ajad vahetuvad paremate vastu, sest kõigele on oma aeg. Aga ka kannatused ja valu võivad kanda oma olulist mõtet ajas, andes meile võimaluse neist kogemustest moel või teisel õppida. Meie ülesanne on meile usaldatud ajas teha oma tegemisi ja otsuseid, unustamata, et kõigi meie valikutega on meie kätte antud ka vastutus. Ja selle kaalumiseks on aastate tsüklilisest korduvusest kujunenud aasta lõpust üks sümboolne verstapost, mil vaadatakse rohkem tagasi, tehakse kokkuvõtteid möödunust ja antakse hinnanguid oma tegemistele, aga mõeldakse ka aegade möödumisele, parema ja halvema vahetumisele ning sellele, mis on sellest kõigest kõrgemal. Ehkki lõppeks ikka, kui pärast südaööd hakkame kirjutama kokkuleppeliselt uut aastanumbrit, ei õnnestu meil ust enda järel kinni panna, vaid needsamad mured ja rõõmud on meiega ka homme, üksnes ise saame targema ja kogenumana edasi minna. 

Tulgu uus aasta parem
Tegelikult on üsna märgiline lisada head uut aastat soovides üksteisele ka mõte, et tulgu uus aasta eelmisest parem – see annab meile teada, et oleme iseendas mõelnud selle üle, mis vajab meie elus vahest parandamist. Ka uusaastalubadusi andes oleme teadvustanud ehk oma puudusi ja isegi kui need lubadused ununevad enne teokssaamist, siis vähemalt oleme muutustele mõelnud ja alateadlikult saavad need meie sees kasvama hakata, sest iga suurem muutus algab ju meist endast.

Nii on inimene Koguja järgi ajas kui sõudja, kes liigub selg ees tuleviku suunas, nägemata ja teadmata täpselt, mis teda ees ootab. Ent ometi liigub ta edasi, talletades kõike, millest on möödunud ja möödumas, et edasi liikudes toetuda kogemustele ja arusaamadele läbi aja ning sündmuste. Pidagem siis oluliseks kõiki, nii paremaid kui ka halvemaid aegu, millel on meile mõndagi väärtuslikku edasi anda, ning kasutagem kogu meile antud aega arukalt, et meie hinges valitseks tänulikkus ning rahu ja rõõm kõigil meile antud aegadel. 

Õnnistatud alanud uut aastat!

Igale asjale on määratud aeg, 
ja aeg on igal tegevusel taeva all: 
aeg sündida ja aeg surra, 
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; 
aeg tappa ja aeg terveks teha, 
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; 
aeg nutta ja aeg naerda, 
aeg leinata ja aeg tantsida; 
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, 
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada, 
aeg hoida ja aeg ära visata; 
aeg rebida ja aeg õmmelda, 
aeg vaikida ja aeg rääkida; 
aeg armastada ja aeg vihata, 
aeg sõjal ja aeg rahul.

Koguja 3:1–8
(Piibel. Eesti Piibliselts, 1997)  

Külli Suurevälja
EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse vaimulik

Foto: Andres Suurevälja