Andro Mänd: Viimsi areng liigub positiivses suunas
Eesti arhitektide liidu president Andro Mänd oli 13. aprillil toimunud Viimsi visioonipäeva üks esinejatest. Rääksime Androga nii valla avalikust ruumist kui ka sellest, mil moel üldplaneeringu koostamine igat viimsilast puudutab. Olgu ka öeldud, et Andro Mänd ei ole Viimsi valla peaarhitekti Endrik Männi sugulane. „Me ei ole isegi mitte hõimlased, tegu on vaid sedavõrd levinud perenimega,“ kinnitas Andro.
Milline on Teie seos Viimsiga?
Isiklikku tausta mul Viimsiga ei ole, ma ei ole sealt pärit ega Viimsis ka kunagi elanud. Erinevatel põhjustel ma mõned korrad aastas sinna siiski satun. Nüüd on põhjust rohkem minna, sest Viimsis on Artium, kus toimuvad üritused on atraktiivsed – see on Viimsi kultuurilise arengu mõttes suur samm edasi.
Nüüd on ka tallinlasel põhjust Viimsisse minna, varem see sisuliselt puudus. Tallinlastel on samasugused või veel suuremad plekk-kuudid, mis Viimsi peatänava äärde püsti on pandud, spaapuhkuseks läheb tallinlane aga Pärnu või Kuressaarde.
Viimsisse on aga tekitatud linnaehituslik probleem. Viimsi on rahvaarvult suurem kui Viljandi linn, aga kus Viimsis see linn on? Me näeme pigem Oklahoma Cityt – suur magistraal, mille ääres on tohutult suured parkimisplatsid, mille taga on plekk-kuudid. Loodud on autokeskne maailm, samas kui finantsiline võimekus oleks olnud luua euroopalik linn, mis ei oleks Tallinna magala, vaid toimiks iseseisvana.
Samas tuleb tunnustavalt öelda, et valla areng liigub positiivses suunas. Otsus, et Viimsi enam ei kasva, oli ainuõige, sest kasv võib halvendada poolsaarel juba elavate inimeste elukvaliteeti. Mida rohkem inimesi sinna kolib, seda keerulisem hakkab olema Tallinnasse pääs – tegu on ju poolsaarega. Lõputu kasv tuleb looduskeskkonna arvelt.
Inimesed on läinud Viimsisse elama mingil põhjusel. Kui see kaob ja Viimsist tekib klassikaline magala, on see probleem.
Viimsis ollakse sellest õnneks aru saadud ja julge otsuse eest tuleb kiita vallavalitsust. Eestis on see pigem pretsedenditu samm ja ma loodan, et ka teised omavalitsused nagu Rae ja Harku samuti ärkavad ja saavad aru, et kontrollimatu kasv ei ole kõige mõistlikum.
Millised on Viimsi avaliku ruumi head näited?
Viimsil on vedanud, sest looduskeskkonna poolest on vald võimas ja mõnus keskkond. Valla areng on olnud süsteemitu ja kantud neoliberalistlikust maailmamudelist, kus turg otsustab kõik ja avalik sektor sekkub minimaalselt.
Sel põhjusel ei ole Viimsis tekkinud head tugevat linnaruumi.
Kas Viimsi vajab linnaruumi, tegu on ju vallaga?
See on ikkagi linnastuv vald. Kui olla Viimsi keskuses, ei näe sa enda ümber karjamaid ja metsi. Linnaplaneerimisega on nii, nagu kõige muuga – see muutub ajas. Ei ole olemas mitusada aastat vana tõde. Kui me mõtleme 1960ndate linnaplaneerimise peale, siis oleks Viimsi mudel väga moodne – saad autoga kiiresti oma kodust poe ukseni, kuhugi jala liikuma ei pea.
Autodes ei ole midagi halba, me oleme vananev ühiskond ja paljudel inimestel on autot tarvis liikumiseks, sest nad ei ole võimelised, kas haigusest või ealisest iseärasusest tingituna, vahemaid jalgsi läbima. Seega on auto mingites olukordades asendamatu. Aga siin tulevad mängu kiirused. Kas autod peavad saama linnakeskuses sõita 50 km/h? 20 km/h oleks automaatselt kõigile tänaval liikujatele turvalisem.
Milline on hea linnaruum?
See on natukene kulunud väljend, et hea linnaruum on see, kus on hea nii 8- kui ka 80-aastasel. Hea linnaruum on aktiivne ja turvaline, kuhu võib oma lapse ilma valveta lasta.
Meie kaubanduskeskustel on kaks sissepääsu, aga muu osa on tumm sein – puuduvad väikohvikud ja väikeärid. Sind tõmmatakse keskusesse sisse ja sa tarbid seal kindlast kellast kellani. Väikeärid saavad olla paindlikumad ning see juba loobki turvalisust, sest poemüüjad on tänava ääres ja näevad seal toimuvat.
Linnaruumi tänavate turvalisuse teemat on palju uuritud. Me ei mõtle sellele, aga alateadlikult on nii, et kui sind ümbritsevad betoonseinad ja pimedad nurgatagused, tunned end automaatselt ebaturvaliselt.
Autoga uksest ukseni maailm soodustab suurettevõtteid mitte väikeärisid või alustavaid ettevõtteid. Kohtades, kus autoga liikumine on pärsitud, käivad inimesed jala ja mööduvad väikestest ettevõtetest ning võib juhtuda, et jalutajad põikavad poodi sisse ja ostavad saiakese, lille või raamatu. See aitab kesklinna piirkonnas hoida mitmekesisust, mis kipub paraku kaduma ja seda sugugi mitte ainult Eestis. Hästi planeeritud linnaruum pakub ka töökohti.
Meie linnades toimus plahvatuslik kasv pärast teist maailmasõda. Toona oli terves maailmas modernistlik linnaplaneerimise arusaam ehk toimus tsoneerimine – olid elu-, tööstus- ja puhkepiirkonnad. Tänapäeval planeeritakse linnu nii, et piirkonnad on segamini, monofunktsionaalseid piirkondi ei ole. See on samuti seotud turvalisusega. Kui on piirkonnad, kust pärast tööpäeva lõppu lähevad kõik koju, muutub piirkond ebaturvaliseks. Samuti ei suuda seal näiteks toitlustust pakkuvad ettevõtted ellu jääda, sest restoraniäri lõunapakkumistega ära ei ela. Sama on elamupiirkonnaga. Kui kell 8 lähevad kõik tööle, siis on see ahvatlev piirkond kuritegevuse kasvuks.
Jätkusuutlik ei ole ka pendelränne. Võime ju ehitada ülienergiasäästliku maja, aga kui sõidame autoga Viimsis Tallinna tööle, viime veel lapsed kooli või huviringi, nullib see kogu majaga saavutatud energiasäästu ära.
Kas ka uue üldplaneeringu koostamine on samm õiges suunas?
Ma ütlen kohe ära, et ma ei ole kursis Viimsi üldplaneeringuga, ent üldplaneeringut tulebki uuendada, sest maailm muutub niivõrd kiiresti. Enamasti on kohalike omavalitsuste üldplaneeringud umbes 20 aastat vanad.
Miks see nii on?
Esiteks eeldab selle uuendamine raha, teiseks on see üsna tülikas, töömahukas ja tekitab palju emotsioone ja vaidlusi. Tegu on dokumendiga, mis peaks olema kokku pandud valla elanike poolt, aga Eesti inimesed on selles osas üsna apaatsed ega osale protsessis. Sageli lähevad avalikele aruteludele need, kes on mingil määral konfliktsed, nad ei otsi niiväga lahendusi, vaid võimalusi, kuidas ennast maandada. Nad ei ole dialoogialtid.
Miks peaks üldplaneeringu avalikel aruteludel osalema ja kuidas saab kodanik sel teemal kaasa rääkida?
Esiteks peab olema julgust tunnistada, kui inimene millestki aru ei saa. Siis tuleb küsida ja iseendale asi selgeks teha, ei tohiks tunda valehäbi. Teiseks tuleb läbi mõelda see, millises keskkonnas me elada tahame, mida me väärtustame ja mis peaks kodukohas kindlasti säilima.
Järgmisena võiks mõelda, mida meil ei ole, aga mis võiks olla. Maailmas reisides võiksime mõelda, milline linn oleks elamiseks äge koht. Siis võibki endalt küsida, mis on seal sellist, mida Viimsis ei ole. Jätame kliima kõrvale, see on paratamatu, aga kõige muu osas või mõelda küll. Kui inimene nendele asjadele mõtleb, võiks ta ka arutelu avada.
Üle tuleks vaadata ka oma koduümbrus. Eestis on üsna suur ühiskonna harimatus, sest ei saada aru, mis ajahetkel saab planeerimisprotsessidesse sekkuda. Üldplaneering, nagu nimigi ütleb, paneb protsessid paika üldiselt, probleem on detailplaneeringutes. Nende kohta saab kodanik infot ka valla lehest. Üsna tihti pöördutakse arhitektide liitu murega, et kopp on akna taga. Tavaliselt on siis juba hilja sekkuda ja inimene ise on mõned protsessid maha maganud. Ei saada aru, et protsesse saab mõjutada algfaasis. Julgustan inimesi viima end kurssi oma kodukohta puudutavate planeeringute, ka üldplaneeringuga, sest see on asi, mis jääb väga pikaks ajaks.
Üks asi, mida veel ei teata, on see, et keskkond, ka looduskkeskkond, mis meie maja ümber on, mõjutab meie vara hinda. Ka see, kas ja mida ümbruskonda veel ehitada plaanitakse. Sellele ei kiputa alati mõtlema.
Ma arvan, et Viimsi inimesed peavad olema nõudlikud oma elukeskkonna osas. Nad peavad aru saama, et võimalik on elada hoopis teistsuguses keskkonnas. Soovitan üldplaneeringut lugeda, uurida ja protsessides kaasa mõelda.
Mis asi on arhitektuurinõukogu ja kas Viimsi vallal võiks see olla?
Viimsis on hästi läinud, seal on pädev, kvalifitseeritud kutsega inimene. Lõviosa Eesti kohalikel omavalitsustel sellist inimest ei ole. Seda põhjustel, et ei suudeta piisavalt koormust pakkuda ega konkurentsivõimelist palka maksta.
Aga paar aastat tagasi me vallaga arhitektuurinõukogust rääkisime küll. Toona olid piloodis veel Saaremaa vald ja Paide linn.
Nõukogu arutleks üldplaneeringu, suuremate planeeringute, linna või valla oluliste projektide, aga mitte iga eramu projekti üle. Selle mõte oli selles, et valla arhitekt ei oleks üksinda, vaid tal oleks keegi veel, kellega teemasid arutada, ideid põrgatada ning anda ka sisend üldplaneeringusse. Arhitekt saab oma otsustes tugineda nõukogu otsusele ega jää arendajaga silm silma vastu üksinda. Ma näen ette, et sellel on suur potentsiaal avaliku huvi kaitsmisel, sest mis siin salata – arendajale ei ole avalik huvi prioriteediks.
Võibki öelda, et pigem oleks see mõttekoda, kuhu institutsioonid inimesi määravad. Lisaks peaks komisjoni kuuluma valla arhitekt, vallavanem ja valdkonna eest vastutav abivallavanem. Viimased kaks just seetõttu, et nad mõistaksid protsessi ja saaksid seda volikogu ees seletada. Julgustan valda arhitektuurinõukogu enda eelarvest rahastama.
Osalesite 13. aprillil toimunud Viimsi visioonipäeval. Milliseid mõtteid see tekitas?
Positiivne üllatus oli see, et saal oli rahvast täis. See näitab, et inimestel on huvi oma koduvalla arengu vastu. Probleemina toon välja selle, et hoolimata visioonipäeva toimumisest riigigümnaasiumi hoones ei olnud seal kohal mitte ühtegi gümnasisti ega õpetajat. Samas just nemad peaksid olema valla üks kõige aktiivsemaid elanikkonnagruppe. Loodan, et vald teeb nendega veel ka eraldi analoogse kaasamisürituse.
Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja
Fotod: Timo Müürsepp