Admiral – külaline, kes jõuab meieni tuultel purjetades
Käesolev artikkel on esimene sarjast, mis hakkab tutvustama Viimsi loodust ja siin kohatavaid liike. Artiklid ilmuvad Viimsi Teatajas kord kuus ja loodan, et see saab olema põnev lugemine. Esimesena tutvustame liblikat, kelle nimel on seos merega – meri on ju viimsilaste hinges alati olulisel kohal.
Admiral on imeilus päevaliblikas koerlibliklaste sugukonnast, keda teiste liblikatega segamini ajada on väga keeruline, isegi kui tal siinmail ka sugulasi leidub – näiteks meil väga sagedased koerliblikas või päevapaabusilm. Admirali tiibade põhivärv on must ja sellele on loodus maalinud selged ning kontrastsed valge ja punakasoranžiga laigud või triibud. Natuke leiab laikude vahelt, eriti esitiiva alumiselt küljelt ja tiibade servast, ka sinist tooni. Ühe teooria järgi on need värvid seotud liigi nimesaamislooga.
Kuidas liblikas endale liiginime sai?
Admiral on paljude riikide mereväes kõrge auaste, Eestis kõrgeim, kuid seda ei ole meie maal siiani kellelegi antud. Inglastel, kelle merenduse ajalugu on pikk ja kirev, on aga mereväes ka admiralid ilusasti olemas. 1627. aastal jagati inglise merevägi punaseks, valgeks ja siniseks eskadrilliks. Igal eskadrillil oli oma admiral, viitseadmiral ja kontradmiral. Ka liblikatiival on kõikide eskadrillide värvid esindatud ja see on esimene võimalik seos inglise mereväe admirali auastme ja liblika nime vahel.
Teine võimalik seos tuleneb sellest, et 18. sajandi algusesse jääb nii loodusteadlase James Petiveri kirjeldus liblikast kui ka inglise mereväe admirali lipu (mis heisatakse siis, kui vastava auastmega isik viibib laeval) uus kujundus, mis samuti sisaldas punast, sinist ja valget värvi.
Samas ei ole need sugugi ainsad tuletised. Üks palju lihtsam teooria, mil pole merega seost, räägib, et sõna admiral tuleneb ingliskeelsest sõnast admirable ehk imetlusväärne, sest tegu on tõeliselt ilusa liblikaga. Kes teab, mis see tegelik lugu on… Võime oma peas muidugi veel luua põnevaid seoseid liiginime ja tema füsioloogia ning ökoloogia vahel. Vaatame järgnevalt seda viimast natuke lähemalt.
Rändur
Vahel tundub uskumatu, et ka osad liblikaliigid rändavad. Lindude puhul me selle üle ei imesta. Ka meie oma rahvuslind suitsupääsuke võtab ette pikki rändeid kaugele maale ja tuleb siis meie juurde jälle tagasi. Samas tuleb aga kohe rõhutada, et liblikate ja lindude rändel on üks väga suur erinevus – nimelt ei tule meil nähtud liblikaisend enam kunagi siia tagasi, vaid siia jõuavad tõenäoliselt tema lapselapselapselapselapselapsed. Teadlased pole päris kindlad mitu põlvkonda selleks kulub, et meie maale tagasi jõuda – osad räägivad, et siia jõuab kuues põlvkond. Eesmärk on neil ära käia Vahemere ääres ja siis jälle põhja poole tagasi liikuda.
Kui enne 1990. aastaid peeti admirali Eestis haruldaseks, siis nüüd on ta meil juba suhteliselt tavaline. Isendite hulga märkimisväärset tõusu on märgatud näiteks ka Inglismaal, kus selle põhjuseks loetakse kliimasoojenemist. Eestisse jõuavad esimesed admiralid suve alguses. Mõned rändavad siit edasi, mõned jäävad suveks paika ja kasvatavad siin uue põlvkonna. Teine periood, mil võib valmikuid ringi lendamas näha, on sügise algus.
Rändamiseks kasutatakse ära õige suunaga tuuli – nii saab admiralist tuultel purjetaja, kes muudkui rändab. Ta kasutab julgelt kõrgeid õhuvooge, mis võivad olla küllalti suurte tuulekiirustega. On täheldatud, et vahel võivad rändavate isendite kogumid olla väga suured. Näiteks on Soomes kirjeldatud juhust, kus 1998. aastal rändas (loendustulemusi ekstrapoleerides) hinnanguliselt ligi 500 000-pealine liblikate parv lõuna poole ja selle registreeris ära ka Helsingi ülikooli meteoroloogiline radar. Ligikaudu viis nädalat hiljem märgati Hispaanias admiralide kõrgendatud loendusandmeid, mille alusel teadlased arvasid, et needsamad liblikad läbisid viie nädalaga 3000 km. Kohane oleks siin ära mainida ka see, et admiral ei ole sugugi vaid Euroopa liik, vaid oma suurest rännukirest tulenevalt võib teda kohata ka näiteks Põhja-Ameerikas, Havai saartel ja ka Uus-Meremaal.
Liikuvusele ja vahepeatuste tegemisele viitab ka liigi ladinakeelne nimi – Vanessa atalanta. Atalanta oli naiskütt vanakreeka mütoloogias. Legendi järgi käis tal palju kosilasi, aga ta ei soovinud abielluda ja mõtles välja skeemi, et abiellub vaid sellega, kes teda jooksus võidab. Ta teadis, et teda keegi ei võida, ja lootis nii kindla peale välja minna. Siiski oli üks kosilane temast kavalam. Mees palus armastus-, ilu- ja viljakusjumalannalt Aphroditelt abi ning sai temalt kolm eriti väärtuslikku kuldõuna. Jooksuvõistluse ajal poetas mees õuna maha iga kord, kui naine oli talle järgi jõudnud. Atalanta ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja suundus iga kord õuna maast võtma. Sellega võitis mees jooksus aega ning lõpuks ka võitis selle. Nii pidigi Atalanta noormehega abielluma. Perre sündis ka üks poeg.
Millest liblikas toitub?
Tulles nüüd jälle liblika juurde tagasi, siis admiral muneb oma munad üksikult mitte kogumina. Munadest arenevad röövikud toituvad peamiselt nõgestest. Valmikute menüü on erinev, aga kuna nad on maiad ja vajavad palju energiat, siis otsivad kohti, kus saaks nektarit või ka näiteks käärivat mahla limpsida. On kirjeldatud ka n-ö purjus liblikaid, kes väidetavalt käärinud õuntel noolides eriti sõbralikuks muutuvad või orienteerumises veidi sassi lähevad. Samas ei tasu arvata, et ta vaid magusaga piirdub. Tema jaoks ei ole mingi kunst ka surnud loomi lipsida, kui see tegevus aitab soolasid omandada.
Mis seos on liblikal Viimsiga?
Ühest küljest on tal tore nimi, mis seotud merega ja meri on Viimsi valla elanikel südameasi. Rääkides nüüd liigi ökoloogiast, siis admiral on meil külaline, kes võib tulla meie silmale pai tegema kaks korda aastas või kasutada meie koduvalda oma lastetoana. Tema jaoks on olulised nii rohealad kui ka lillede rohkus. Vald panustab rohealade kaitse alla võtmisesse, aga igaüks saab samuti aidata mitmekesise looduse säilimisse. Nii silmailu kui ka suurema putukate mitmekesisuse (mh liblikate) jaoks soovitame õitsvate rohealade (nn lilleniidud) hoidmist ja ka rajamist oma maale. Lillepeenardes on liblikatele alati suureks magnetiks näiteks siilikübarad ja miks mitte jätta mõnes maalapi nurgas alles ka nõgeseid, et sellest liigist toituvatel liblikaröövikutel oleks söögilaud kaetud. Võib välja tuua, et nõgesed on vastsetele toiduks ka artikli alguses mainitud koerliblika ja päevapaabusilma puhul, aga ka näiteks nõgeseliblikal. Tänutäheks lehvitavad nad peale moonet teile oma imeilusaid värvilisi tiibu. Sügisel maapinnale jäänud õunad ja ploomid, mis on juba käärima läinud, meelitavad samuti admirale ligi.
Kas teadsid, et…
- …admirali tiibade siruulatus varieerub 4,5–7,6 cm vahel
- …isas- ja emasisendite tiivamustrid on ühesugused
- …osade rahvaste folklooris peetakse kohtumist admiraliga heaks märgiks, mis toob õnne ja lootust, kui olukord on keeruline
- …sõna admiral tuleb araabia keelest
- …liblikate tiivamustrid moodustuvad väikestest plaadikestest (vt fotot)
Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist
Fotod: Maris Markus