“Dissonantsed” toob Viimsi Artiumi lavale Eesti teatri- ja muusikaelu tipud
Aasta tagasi avatud Viimsi Artium on Eesti teatri tipptegijatele koduseks saanud. Suure saali laval on etendunud näiteks “Lennart” ja “Tuhkatriinumäng”. 20. juulil esietendub aga Elmo Nüganeni lavastus “Dissonantsed”, kus teevad lisaks tippnäitlejatele kaasa Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkester.
“Dissonantsete” sünnilugu ulatub otsapidi aastasse 1974. Just siis tegi helilooja André Previn näitekirjanik Tom Stoppardile ettepaneku kirjutada midagi, mille esitamiseks läheks vaja orkestrit. Õige teema ja vormi leidmiseni läks veel kaks aastat – sündis näidend, kus ühes Venemaa kongis kohtuvad poliitvang Alexander ja hullumeelne trianglimängija Ivanov, kes usub, et tal on orkester. Viimase aasta sündmused lisavad näidendile paraku uued suhestumiskohad.
Juuli alguses on Elmo Nüganeni uue lavastuse proovid Viimsis täies hoos. Vähemasti näitlejatel. Lavastusest moodustab suure osa nimelt muusika ning Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkester liituvad alles prooviprotsessi lõpus. Proovipäeva pauside ajal leiavad hetke lavastuse tausta avamiseks näitlejad Jan Uuspõld, Peeter Tammearu, Priit Võigemast ja “Dissonantsete” noorim osatäitja Tobias Tark.
Ühegi näitleja jaoks ei tekkinud küsimust, kas osa vastu võtta. Teekonnad selleni on olnud aga erinevad. “Minu unistuste suveteater ongi just selline – päris teater, mille materjal on intellektuaalses mõttes sõõm värsket õhku,” ütleb poliitvang Alexandri osa mängiv Jan Uuspõld. “Ja kui sulle helistab Elmo Nüganen, kes pole sulle kunagi varem helistanud, siis loomulikult ei vaata sa isegi märkmikku, vaid ütled jaa,” naerab ta. Ivanovina lavale astuv Peeter Tammearu on Nüganeniga üksjagu koostööd teinud ja usaldab sestap lavastaja valikuid materjali lugematagi: “Ma ju tean, et see tükk hakkab rääkima millestki muust või KA millestki muust kui ainult 1970ndate aastate dissidentidest.”
Arsti mängiva Priit Võigemasti jaoks ulatub lugu Tom Stoppardi näidendiga kaugemale kui teistel osalistel. Seda tutvustasid talle mõne aasta eest Kinoteatri tegijad Paavo Piik ja Henrik Kalmet. Näitlejana end sellega siduda oli meeldiv väljavaade. “Kui ma näidendit esimest korda lugesin, ei olnud sellest situatsioonist, mis praegu maailmas on, veel õrna haisugi,” ütleb Võigemast. “Me loeme ja analüüsime teksti ju iga päev ja kui loed kõrvale uudiseid sellest, mis Ukrainas toimub ja kes parajasti mässab, kõlksub kõik kokku. Eesmärk ei ole seejuures lavastuses üks ühele paralleele tõmmata, need tekivad ise.”
Castingu käigus välja valitud kümneaastase Tobias Targa jaoks on lavastus esimene kogemus professionaalses teatris, ent lavad pole talle võõrad. Nõmme muusikakoolis mängib ta trombooni, muidu laulab aga Estonia poistekooris.
“Siin on suured näitlejad ja öeldi, et saab pappi ka!” muigab ta vastuseks küsimusele selle kohta, mis teda lavastuse juurde tõmbas. Ent tunnistab seejärel: “Ennekõike tahtsin ma kaasa teha siiski lõbu pärast.”
Kahetsema pole noor näitleja pidanud: “Elmo on väga tore lavastaja!” Tema mängida on poliitvang Alexandri poja tegelaskuju, kes on valmis tegema ükskõik mida, et isaga kohtuda. “Alguses teen proovides asju läbi sedamoodi, nagu mulle tundub, siis ütleb Elmo oma versiooni. Ja kui talle tundub, et nüüd on hea, siis jätame selle lavastusse.”
Materjal on paratamatult mõjuv. Peeter Tammearu peab end näitlejana eelkõige malenupuks lavale toodava teema teenistuses, ent tunnistab, et “Dissonantsete” puhul pakuvad talle sügavat huvi nii vene dissidentluse ajalooline taust kui ka Stoppardi näidendi mängulisus: “Näidend on komponeeritud nagu heliteos ja me proovime seda kompositsiooni hoida.”
Jan Uuspõld ütleb, et lavastuse teema on midagi, mis annab inimeseks olemise mõõtmele juurde. Proovide käigus on jutuks tulnud Eesti dissidendid nagu Lagle Parek või Mart Niklus. “Kui mõelda, mida nad läbi elasid või mida on elanud läbi Navalnõi ilma murdumata, siis oskan vaid järeldada, et selleks peab olema teistmoodi keemiaga inimene.”
Teema on Uuspõllule südamelähedane juba paari aasta tagusest ajast, kui ta osales Valgevene revolutsioonist rääkivas lavastuses “Error 403”. Lavastajad Nikolai Halezin ja Natalia Kaliada rääkisid prooviprotsessis oma kogemustest. “Nad rääkisid, mida see tähendab, kui uks maha lüüakse ja lapse nähes tema ema arreteeritakse. Samal ajal, kui etendusi tegime, pikenes pidevalt nimekiri inimestest, kes lihtsalt tänavalt ülekuulamisele viiakse…” Sellistes olukordades on tegemist võimatute valikutega. “Valid kas oma sugulased või selle, et ma ei murdu, sest muidu pääseb kurjuse telg päriselt võimule. Selliste valikute tekitamises seisnebki eriline kurjus,” ütleb Uuspõld. “Ja ometi, kui dissidendid räägivad oma lugusid, siis teevad nad seda sageli muigega. Nad ei hakka ohvristaatusele mängima, nad on sellest üle. Seda võimaldab minu meelest tugev üldistusvõime ja huumorimeel,” leiab ta.
Priit Võigemast ütleb, et enamikul lavastuse osalistel on küllap tekstiga – või suisa teisitimõtlemisega – isiklikum suhe kui temal juba ainuüksi sünniaasta pärast olla saab. “Näiteks Tõnu Kaljuste tegi nõukogude ajal Rein Rannapiga koos kontserte ja Elmo “Kolme apelsini” oli ju erinevaid vihjeid peidetud… Mina olen sündinud 1980. aastal ja minu jaoks oli Nõukogude Liidu lõpp helge aeg ja 1990ndate vaesus, maffia ja poodide tühjus oli õudne aeg,” ütleb ta. “Oleme siin omavahel sel teemal muljetanud. Elmo ja Peetri jaoks oli 1980ndate lõpp aeg, kui sinimustvalge lõhna olid kõik toad täis. Aga mina läksin kooli, kui seal toimus veel venestamine. Väike laps ei oska veel kahelda ja nii ei olnud meie jaoks ämblikmehi ja Batmane. Meie superkangelased olid Lenin ja Gagarin.”
“Dissonantsed”
Autor Tom Stoppard, helilooja André Previn, tõlkija Anu lamp, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, osades Jan Uuspõld, Peeter Tammearu, Priit Võigemast, Kadri Voorand, Tõnu Kaljuste, Timotheus Tats/Tobias Tark ning Tallinna Kammerorkester. Esietendus 20. juulil Viimsi Artiumi suures saalis.
Keiu Virro
vabakutseline ajakirjanik
Foto: Keiu Virro