Sajandivanune seadus aitas muuta raamatud lugejale kättesaadavamaks
Tasuta raamatukogude võrgu kujundamisele on kulunud pikk tee, mille üheks teetähiseks on 1925. aasta jaanuaris jõustunud avalike raamatukogude seadus. Samal aastal hakkas Harjumaa avalike raamatukogude võrku kuuluma Viimsi raamatukogu, aasta hiljem asutas Prangli vald avaliku raamatukogu saarel.
Seaduse valmimisele lükkas hoo sisse 1922. aasta novembris haridusministriks saanud Aleksander Veidermann (hiljem Veiderma). „Tähtsaks vahendiks rahva haridusliku taseme tõstmisel on raamat. Tarvis on raamat viia iga inimeseni,“ põhjendab pedagoog ja paljude kooliõpikute autor seaduse vajadust.
Oma käsikirjalistes mälestustevihikutes meenutab Veiderma, et avalike raamatukogude seadust ette valmistades käidi eeskuju võtmas Soomest ja Rootsist. Rahaküsimus lahendatigi Skandinaaviamaade avalike raamatukogude seaduste eeskujul, kus kogude arengusse panustasid võrdselt omavalitsus ja riik. „Viimases vaidles rahandusminister nende paragrahvide vastu, milles oli ette nähtud valitsuse toetuste andmine omavalitsustele raamatute muretsemiseks. Mul tuli teha järeleandmisi, kuna ilma nendeta poleks seadusest saanud asja,“ tõdeb hariduspoliitik.
Mis laadi raamatuid aga kogusse soetada, sellegi küsimuse üle käisid seaduse vastuvõtmise eel päris kirglikud vaidlused.
Kõlblusevastaste trükiste loetelu jäi ära
Nii näiteks puhkes eelnõu teisel lugemisel riigikogu hariduskomisjonis sõnasõda raamatukogu meelelahutusliku sisu üle, kirjutab Päewaleht 1924. aasta mais.
Kui hariduskomisjoni aruandja Bauer kristlikust rahvaerakonnast sõnastas avalike raamatukogude ülesandena kodanikele kirjanduse laenutamist eneseharimiseks ja mõistlikuks meelelahutamiseks, tegi sotsiaaldemokraat Johanson ettepaneku seadusest asjatud ja magedad sõnad “eneseharimiseks ja mõistlikuks meelelahutamiseks" välja jätta.
Meelelahutuse mõistlikkuse nõue pidi raamatukogust kõlblusevastase kirjanduse kaotama, kuid kes ütleb, milline kirjandus siis kõlbeline pole? Sellisele küsimusele õiget vastust ei leitudki ja nii jäigi kitsendav punkt kogude komplekteerimise kohta seadusest välja.
Riigikogu võttis avalikkude raamatukogude seaduse vastu juunis. Otsustati, et seadus astub jõusse 1. jaanuaril 1925. Avalike raamatukogude ülevalpidamiseks pidi omavalitsus määrama tarvilikud summad aasta eelarve korras ja raamatute muretsemiseks vähemalt 2 marka iga piirkonna elaniku kohta. Kirjanduse soetamisel tuli riigil avalikke raamatukogusid toetada omavalitsustega samal määral. Vähemalt üks avalik raamatukogu pidi lugejaile kättesaadav olema igas vallas.
Mehed kümne ametiga
Harjumaa avalike raamatukogude võrku hakkas Viimsi raamatukogu kuuluma aastal 1925, mil vallavalitsus haridusseltsilt raamatukogu ülalpidamise enda kanda võttis. Raamatukogu hakkas tegutsema endises Miiduranna rannavalvehoones, kuhu pärast ruumide korrastamist oli paari aasta eest kolinud ka vallavalitsus. Pranglisaarte vallavalitsus sai raamatukogu ülalpidajaks aastal 1926.
Teiste asutustega tuli hoonet jagama hakata mõlema omavalitsuse avalikul raamatukogul, lisaks vallavalitsusele ka näiteks postiagentuuriga. Kui nädalalehe Esmaspäev ajakirjanik 1938. aasta augustis saarel reportaaži tegemas käis, võis ta Prangli raamatukogu juhatanud kooliõpetajat-vallasekretäri julgelt nimetada meheks kümne ametiga.
„Kuigi saarel on ainult ligikaudu wiissada hinge, on see kohustustekoorem suur, nii et palju aega ei jää puhkuseks,“ kirjutas nädalaleht. „On siis arusaadaw, et pisisaare seltskonna hingeks ja kaunis kaaluwaks isikuks siinses masstaabis on koolijuhataja.“
Ilmselt ka mehe tiheda töönädala tõttu oli Prangli raamatukogu avatud nädala lõpus, kolmel tunnil laupäeva pärastlõunati (Riigi Statistika Keskbüroo, Harjumaa avalike raamatukogude aruanded 1939/40 a. tegevuse kohta (1.IV – 31. III)). Kohapeal raamatuid lugeda ei saanud, sest ruumipuudusel pole raamatukogus lugemislauda, märgib Ilmar Praks aruandes. Trükiseid oli 573 köidet. Kuidas nende arvu suurendada? Selleks soovitas Praks esmalt tõsta avalike raamatukogude seaduses märgitud krediidi alammäära, mis seal uute raamatute soetamiseks oli määratud.
Küllap tegi mitme mehe tööd ka naabervalla aktiivne kogukondlane, Viimsi raamatukogu juhatanud Hans Starkopf. Temagi oli vallasekretäri ametile ja postivedude korraldamisele lisaks veel vallakohtu ja hoolekandekohtu sekretär.
Mitmekordne kasv
Kui Viimsi 1939. aasta vallareformiga koos Nehatuga Iru vallaks liideti, koliti raamatukogu Pringi küla koolimajja. Raamatukogu köidete arv oli kasvanud aastatega mitmekordseks. Kui Viimsi haridusseltsi raamatukogul oli 1921. aruandeaastal 139 raamatut, siis 1939/40. aasta aruandesse võis Viimsi avaliku raamatukogu värskelt ametisse astunud juhataja, õpetaja Bernhard Lilleste lugeda köidete arvuks 830.
Randlased nõudsid raamatukogudest kõige rohkem realistlikke romaane. Loetavamate raamatute ilukirjanduse esiviisikust võib sagedamini leida kujundliku keelega rannarahva proosapoeedi August Mälgu teoseid, kelle loomingu ainestik oli lugejaile koduselt tuttav.
Piirkonna avalike raamatukogude võrku kuulusid ka Iru avalik raamatukogu ja Kallavere raamatukogu. Poolsaare idakaldale oli asutanud raamatukogu Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus, mille eesmärk oli spordi propageerimise kõrval samuti huvi äratada rahvakultuuri vastu. 1938. aastal Randverre asutatud avalik raamatukogu oli üpris väike. Harju maakonna avalike raamatukogude 1939/40. aasta aruandes annab raamatukogu juhataja Hillar Vahur teada, et elutuppa mahtuv kogu koosnes 92 köitest ja ruumikitsikuses polnud sealgi lugemislauale kohta.
Keskraamatukogu kõigile
„Avalikkude raamatukogude seadus oli mitmes osas puudulik, kuid ta pani aluse avalikkude raamatukogude arengukäigule ja tegi raamatu kättesaadavaks kõigile kodanikele,“ tõdeb Veiderma, kelle sõnul suurenes sellega oluliselt ka linnaraamatukogu keskne roll. „Avalikkude raamatukogude seaduse järgi saabus siia igast Eestis ilmunud trükisest üks eksemplar, siin loodi meditsiinilise ja muusikalise kirjanduse fondid. Linnaraamatukogu ei omanud tähtsust mitte ainult Tallinna kohta, ta laenutas raamatuid lugemiseks üle Eesti.“
Linnaraamatukogu kauaaegse juhataja, bibliograaf Aleksander August Sibula juhtimisel kujunes pealinna kesksest raamatukogust kõigiti kaasaegne raamatukogu, mis sai riigi avalike raamatukogude võrgu keskuseks. Sibul oli ka Eesti raamatukoguhoidjate ühingu üks asutajaist, kes kogude tuleviku ja kutsehariduse edendamisel aktiivselt sõna võttis. Ajakirja Raamatukogu esimeses, 1923. aastal ilmunud numbris paneb Sibul raamatute ja kultuuri vahele võrdlusmärgi: „Raamat on siis see abinõu, mis inimlikku mõtet alal hoiab. Ta on nii ütelda inimsoo paberline peaaju. Ilma temata ei oleks meil praegust kultuuri. Sest teadmised, mis meie suusõnalise õpetuse teel saame, on õige väikesed võrdlemisi sellega, mis meie ise raamatutest omandame. Kuid mitte kõik ei suuda ise tarvilisel määral raamatuid osta. See nõuab kapitaali. Neile peavad raamatuid andma raamatukogud.“
Avalike raamatukogude seaduse aluspõhimõte on ajale vastu pidanud. 1. jaanuaril 1925 jõustunud avalike raamatukogude seaduse esimene paragrahv kinnitab, et „awalikkude raamatukogude ülesanne on wõimaldada kodanikkudele kirjanduse tarwitamist“. Ka praeguse rahvaraamatukogu seaduse peasiht on tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile, toetada elukestvat õppimist ja enesetäiendamist.
Kai Maran
koduloo huviline