Laialipillatud pärlid ehk vääriselupaigad Viimsi vallas

Eelmisel aastal ilmus igas kuus üks artikkel, kus tutvustasin Viimsi valla loodusväärtusi. Nii sai artikleid lõpuks kokku 12. Meil on siin Viimsis palju, millest rääkida ja mida väärtuslikuks pidada – seega jätkame sarja ja selle aasta esimene artikkel räägib meile vääriselupaikadest.
Mis on vääriselupaik (lühendina VEP)? Kui vaatame metsaseadust, siis seal öeldakse, et VEP on ala, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. VEP-ides kasvab põline või haruldane metsakooslus ja esineb erilisi elutingimusi (näiteks õõnsustega puud) ning maastikulisi näitajaid (näiteks järsakud). Ehk siis nendel aladel on mitmekesine elustik ning väga kõrge looduskaitseline väärtus.
VEP-id on kui pärlid meie loodusmaastikul. Selleks, et pärlitest saaks kee, tuleb nad ühendada ja seetõttu on oluline ka VEP-ide vahel loodusmaastikku võimalikult palju hoida ning ühenduskoridore kaitsta. Nii saavad liigid levida, elupaika vahetada, süüa otsida, kaaslase leida ja pere kasvatada. Näiteks Lätis ollakse juba hädas sellega, et intensiivsete raiete tõttu on VEP-id metsamaastikus jäänud väga isoleerituks.
VEP-e saavad määrata vaid tunnistusega spetsialistid, keda on hetkel Eestis 247 ja kes kasutavad oma töös väga kindlat metoodikat. Huvitav on see, et kui VEP-i tunnustele vastav ala on erametsast leitud, siis seda ei saa registreerida ilma maaomaniku nõusolekuta. Kui nõusolek on saadud, sõlmitakse eraomandis kinnisasja omanikuga notariaalne leping 20 aastaks. Selle lepinguga seatakse kasutusõigus riigi kasuks. VEP-iga koormamise eest maksab riik kinnisasja omanikule tasu, mis on hüvitis kitsendustega põhjustatud kahju ja VEP-i hooldamise eest.
Mida vaadatakse vääriselupaiga määramisel?
Üks oluline aspekt, mida eksperdid vaatavad, on ökosüsteemi stabiilsus ja selle järjepidevus. Erinevad liigid vajavad erinevaid tingimusi ja mõnede omaduste väljakujunemine võtab looduses väga kaua aega. Lisaks ei piisa üksnes tingimuste väljakujunemisest, vaid need peavad ka püsima. Liikidel võib võtta potentsiaalselt sobivatesse elupaikadesse jõudmine palju aega. Tuleb meeles pidada, et mitte kõikidel elusolenditel pole jalgu all ega ka tiibu seljal. Isegi neil, kel need on olemas, võib ühest punktist teise liikumine olla raske või lausa võimatu. Näiteks on kinni ehitatud rohekoridorid suurulukitele oluliseks liikumistakistuseks. Seda silmas pidades pole imestada, et sageli on VEP-ideks määratud metsad väga vanad. Nad on saanud omas tempos kulgeda ilma oluliste muutusteta, näiteks raieteta.
Arvesse võetakse ka maastikulisi omadusi, sealhulgas reljeefivorme. Näiteks võivad veekogude kaldad (metsaojad, kraavid, jõed jmt) pakkuda väga erilisi elupaiku niiskust armastavatele liikidele. Samuti uuritakse kallaste ja järsakute kaldenurki, lähtekivimi paljastumist ja erosiooni.
VEP-i määramisel otsitakse ühtlasi tunnus- ehk indikaatorliike. Võiks arvata, et see tähendab kaitsealuste liikide otsimist, aga tegelikult see päris nii ei ole. Kaitsealused liigid on loomulikult väärtuslikud, aga nad kõik ei sõltu oma elutsükli jooksul metsa iseloomust või selle tekkeloost. Mõni liik võib kasvada väga erinevate omadustega elupaikades (näiteks erinevates metsades) ja olla leplik. VEP-ide leidmiseks otsitakse just neid liike, kes on väga nõudlikud ja lepivad vaid kindlate tingimustega. See tähendab, et tunnusliigid ei pruugi sugugi olla kaitsealused liigid.
Eksperdid vaatavad ja arvestavad metsa erinevaid omadusi. Näiteks on bioloogilisele mitmekesisusele hea, kui esimeses rindes on erivanuselisi puid, esineb häilusid ja erineva lagunemisastme ning jämedusega lamapuitu või tüükaid. Vaadatakse ka laialehiste puude olemasolu, metsa rindelisust, puude vanust, rippuvate samblike hulka, metsatulekahjude jälgede olemasolu, kobraste tegevusjälgi ja palju muud.
Negatiivsete teguritena uuritakse, kas ala on mõjutanud kuivendustööd, esineb sügavaid sõidukiroopaid, läheduses lageraielanke või muud raiet, teede ja ülekandeliinide olemasolu, külastuskoormust, jäätmeid, saastamist ja muud.
Vääriselupaikade majandamine
Üldjuhul hoidutakse VEP-ides raietest. Kui siiski on vaja mõni puu langetada, mis on näiteks läheduses kulgeval loodusrajal liikujale ohtlik, siis võidakse ta küll maha võtta, kuid jäetakse alles sinna metsa alla. VEP-ist surnud puitu ära ei viida. Sageli on VEP-ide puhul nõudeks ka kuivendamise keeld. VEP-i majandamise reeglid on alaspetsiifilised ja neid on tegelikult rohkemgi, kui siin välja toodud. Siin lõigus eelnevalt nimetatud nõuded kehtivad enamusel Viimsi VEP-idel. Mujal Eestis võib VEP-i puhul piiranguna olla välja toodud näiteks ka telkimise keeld või metsateede uuendamine.
Miks on surnud puit oluline?
Sageli vaatavad inimesed surnud puudele ning tüügastele ja metsa alla langenud puudele kui risule, mis tuleb sealt ära koristada. Arvatakse, et metsaalune peab olema lihtsasti läbitav ja surnud puud tuleb sealt ära viia, sest see on silmale kole. See on inimese vaade, mitte looduse oma. Looduse vaates on surnud puit väärtuslik elukeskkond, sest looduses on palju liike, kellele surnud puidu olemasolu on elu ja surma küsimus. See võib olla mõnele liigile toit, elu-, pesa- või varjepaik jm.
Tuleb veel ka arvestada seda, et organismide eluead on väga erinevad ja ka lühikese elutsükliga liikidele on vaja, et igal ajahetkel oleks neil kodu olemas. Mõni liik on oma kodu suhtes eriti nõudlik, näiteks sobib talle vaid kindla läbimõõduga ja lagunemisastmega puit, kusjuures tähtis on ka puu liik. Seega on oluline, et metsa all oleks võimalikult eri suuruses ja liigist ning mitmes lagunemisastmes puitu. Kui seda pole, sest oleme agaralt metsaalused ära koristanud, siis kaovad ka neid näiteks elupaigana vajavad liigid.
Peame alati meeles pidama, et looduses on kõik omavahel seotud ja ennustada seda, kuidas ühe liigi kadumine võib läbi toiduahelate eskaleeruma hakata, on väga keeruline. Me ei tea, kuidas see meile hiljem valusa hoobi võib anda (näiteks kahjurite arvu järsk tõus). Seega tasub mitmekesisust hoida, sest seeläbi hoiame ennast ja meie kodukohta.
Vääriselupaigad Viimsi vallas
Meie vallas on hetkel keskkonnaportaali kantud 61 VEP-i, mille kogupindala on ligikaudu 165 hektarit (ha). Siinkohal toon võrdluseks, et VEP-ide pindala Eestis on 43 110 ha ehk kogu Eesti VEP-idest vaid 0,38% asub Viimsi vallas. Enamus (51) neist jääb valla mandriossa (pindalaga umbes 155 ha).
Meie valla suurim VEP (18,6 ha) asub Rohuneeme maastikukaitsealal (MKA) ja väikseim (0,09 ha) Naissaarel. Kõik Viimsi valla VEP-id ei jää kaitsealadele. Nimelt neist kaheksa asub kas täielikult või osaliselt väljaspool kaitseala. Kaitsealadelt välja jäävate VEP-ide kogupindala on ca 13 ha.
Esimesed 19 Viimsi valla VEP-i kanti registrisse 2003. aastal ja viimane 2023. aastal. Valdav osa meie VEP-idest (25, kogupindalaga 82,89 ha) jäävad kuusikute ja kuusesegametsade tüüpi. Seda rühma iseloomustavad muuhulgas minimaalne inimmõju, vanad puud, seisvad surnud puud, tuulemurd ja -heide, palju rippsamblikke ja puiduseeni, eri põlvkondadest, eri vanuse, kõrguse ja diameetriga puud, puutüükad, eri lagunemisastmes lamapuit ja vähemalt 50% puudest peavad olema kuused.
Teise sarnaste tüübitunnustega rühma, mida meie VEP-ide puhul palju esineb, on märgalade kuusikud ja kuusesegametsad. Neid on meil 11 kogupindalaga umbes 38 ha. Erinevalt eelmisest on selle tüübi puhul eriti oluline liigniiskus.
Kõige vähem esineb meie VEP-ide seas haavikuid (3, kogupindalaga 3,19 ha) ja rühma, millel nimeks „teised lehtmetsad“. Viimast on meil kokku 3 ja nende kogupindala on 4,57 ha. Teiste lehtmetsade puhul peab lehtpuu osakaal olema küll vähemalt 50%, aga haabade ja teiste laialehiste puude osakaal ei tohi ületada 50%. Sanglepikutel on VEP-ide liigitamisel oma rühm ja neid on meie vallas 10, kogupindalaga 19,95 ha.
Mõni VEP on metsaregistris vaid ühe eraldisena, aga mõni mitmeks eraldiseks jaotatud. Näiteks on meil üks VEP, mis koosneb lausa üheksast eraldisest. Vaadates meie VEP-ide eraldiste andmeid, saab välja tuua, et kõige kõrgem puistu keskmine vanus ühel eraldisel on 201 aastat ja kõige madalam 68 aastat. Siiski, viimati nimetatud eraldisel kasvab 1% 128-aastaseid tammesid. Meie VEP-ide kõige vanemad puud kasvavad Mäealuse MKA-l ja seal on nende vanuseks määratud hinnanguliselt 222 aastat, tegemist on mändidega. Huvitav on mõelda, et praegusest 222 aastat tagasi kerides jõuame aastasse 1803. See on aeg, kui Eesti aladel polnud pärisorjustki veel kaotatud.
Teine hästi eriline VEP asub osaliselt Krillimäe ja osaliselt Viimsi keskosa MKA-l. Seal kasvab mets, kus 95% puudest on hinnanguliselt 201-aastased männid ja 5% sama vanad kuused. Kui veel vanadest puudest rääkida, siis kõige vanemad VEP-ides kasvavad tammed ja kased on ligikaudu 151-, haavad 141-, sanglepad 131-, pärnad 125-, saared 111- ja vahtrad 94-aastased. Näiteks asub Naissaarel üks VEP, mille puistust lausa 24% moodustavadki 125-aastased pärnad.
Kas teadsid, et…
-
…Eesti Loodusuurijate Selts inventeeris aastatel 2019–2022 riigimaadel veel registreerimata 24 000 metsaeraldist, millest VEP-i tunnustele vastas 1/3.
-
…Rootsis tehtud uuringus toodi välja, et VEP-id vajavad puhvertsoone oma ümber.
-
…VEP-id on kasutusel Skandinaavias ja Baltimaades, aga nende valimise põhimõtted ja omadused on erinevad.
-
…VEP-i tunnusliigid Eestis on: 51 seene-, 24 sambliku-, 42 sammaltaime-, 16 soontaime- ja 37 mardikaliiki ning liigirühma.
Maris Markus
keskkonnaosakonna vanemspetsialist
Foto uudise päises: Lakkvaabik on seeneliik, mis pole looduskaitse all, aga on vääriselupaiga tunnusliik. Foto on tehtud Viimsi keskosa MKA-l. (Maris Markus)