Sadam meelitas rannarahva kokku
Aprilli lõpus peetud viies üle-eestiline avatud kalasadamate päev tõi rannarahva Leppneeme sadamasse kokku. Kalurid, kalamüüjad, kalatoitude pakkujad ja kalaga seotud tegevustoad andsid kinnitust sellest, et rannarahva kultuur pole kusagile kadunud.
Üheks päevaks ärkas Leppneemes ellu tõeline rannaküla. Leppneeme sadamasse lähenedes kuulsid juba kaugelt vaikset melu, lähemale jõudes hoomasid sadamas hommikust sagimist nagu see oli mõnikümmend aastat tagasi.
Sadama väravas tervitas alati rõõmsameelne rannakalur Rein Kääpa, tema kõrval tossas suitsuahi. Mõnus suitsukala aroom sadama väravas tekitas kohe selle õige atmosfääri kalasadamasse jõudmisel. Reinul olid müügil suitsuräimed, külmsuitsu lõhe, kuumsuitsu lõhe ja üllatusena säinase äkine. Olin varem siia äkist maitsnud, ahvena äkist teinud, lõhe ja forelli äkist näinud, aga säinas oli midagi uut. Rein rääkis, et tal on kavas teenida 200 eurot müügitulu, millega ta saab oma kalapaadile uue sõukruvi osta. Kala sai tal igatahes kenasti otsa ja kundedelt oli kuulda kiidusõnu. Päeva lõpus uurisin, et kuidas siis läks? „Pole veel jõudnud raha üle lugeda, aga sisetunne ütleb, et asi õnnestus,“ võttis Rein päeva kokku. Soovime Reinule jõudu ja edu kalandusega tegelemisel! Reinuga saab ühendust, kui minna veebilehele rannakalur.eu.
Viimsilane armastab kala
Sadama platsilt võis leida Rannarahva Koja eestvedaja ja tundud räimekoka Riina Aasma koos oma õega. Müügiks ettevalmistusi hakati tegema juba päev varem, kui puhastati 20 kg räime ja 5 kg kilu. Riina praadis räimepihve ja külastajatele pakuti räimeburgereid ning räimepihve krõbeda leivaga. Maitsesin ka ise räimerooga – mõnus, mahlane ja parajalt krõbe. Räimeburgerid olid nii nõutud, et lõuna paiku oli 125 burgerit müüdud ja kala sai otsa. Kuna külastajatel oli jätkuvalt suur kalatoidu huvi, asuti loomulikult improviseerima. Nagu rannarahvale kombeks, tuleb kasutada nutikust ja olla leidlik. Praepannile läksid vürtsikilud ning neid pakuti hapukoore-karulaugu dipikastmega. „Valmis selle päeva tõeline uudisroog,“ naersid Riina ja Küllike.
Viimsilane sai osa ka ehedast elamusest – rannarahva kombe kohaselt sai kala osta otse paadist. Leppneeme kalur Peep Pärnamaa alustas oma päeva kell 4:30, kui läks mõrda nõudma. Tal olid kaks mõrda meres. Kui tavaliselt hakkab kala alles maikuust saama ja seda tuleb kuni poole juunini, siis kalasadamate päeva hommik andis 400 kilo räimesaaki.
Kalahuvilistest kogunes kaile hetkeks isegi järjekord. Ämbrikesed käes, ootasid inimesed, kui Peep neile kala kaalus. Ja kel pragu tekkis värske kala isu, siis minge hommikul enne kella 9 Leppneeme sadamasse ning otsige Peep üles. Nüüd peaks õige räimehooaeg peal olema ja kui meri saaki annab, saategi kalurilt otse kala osta. Kui varakult lähete, võib juhtuda, et saate lausa paadist osta.
Oma kalaturu oli üles seadnud ka Tõnu Süld, keda viimsilased Grossi poe kõrval kala pakkumas leida võivad. Tõnul oli pakkuda erinevat värsket kala – räime, kilu, latikat, koha, forelli, ahvenat, kokre, vimba, tinti jne. Lisaks veel erinevat suitsukala. Tõnu sõnul läks kõige edukamalt räime ja kilu müük, ahven läks ka kiirelt. Müüdi tublisti üle poole kaasa võetud kalasaagist maha ja Tõnu oli päevaga rahul. Uurisin veidi viimsilaste kalatarbimise kohta. Tõnu on sageli inimestelt kuulnud, et kala peetakse kalliks. „Võtame näiteks räime hinna – 2 eurot kilo – või siis koger, mis maksab 2,8 eurot kilo. Kummastki kalast saab ühe kilo eest perele maitsva söögi teha ja see ei ole kokkuvõttes kallis,“ tõi Tõnu vastupidise tõestamiseks näite. Tõnu sõnul armastab viimsilane kala, aga võiks seda rohkem osta ja kala kasulikkuse osas tuleks ka enam teavitustööd teha.
Kalasadamate päeva korraldas kalanduse teabekeskus, kus töötab meie oma valla mees Erko Veltson. Tema vedas ja korraldas sel päeval tegevusi ka Leppneeme sadamas. Erko on läbinisti seotud kalandusega ja sellega seotud valdkondade edendamisega. Kalasadamate päeva peeti Leppneemes viiendat korda ja Leppneemel oli au olla teist korda nn põhisadamaks. Erko võis leida sadamas juba varahommikul toimetamas. „Memmed olid kalahuvilistena kai peale juba poole kaheksa ajal kogunenud Peepu ootama,“ viitas Erko päeva esimestele külalistele. Külalisi käis sadamas Erko hinnangul päeva jooksul läbi umbes 3500, rahvast vooris kuni kella kaheni päeval. Lastele pakuti erinevaid huvitegevusi ja mänge, alates viktoriinist kuni teadusteatrini. Viimsi teaduskoolis sai kalu lähemalt uurida ning kalateadustega tegeleda. Rannarahva muuseum tutvustas rannarahva ajalugu ja rannakultuuri ning keskkonnaameti inspektorid rääkisid kalapüügi reeglitest ja loodushoidlikust kalastamisest.
Päev oli päikseline ja kena, inimesed tulid sadamasse uudistama – paljud kiitsid ettevõtmist ja mitmed tõid välja, et selliseid sündmusi võiks isegi sagedamini korraldada. Häid sõnu jagus nii kaluritel, müüjatel, tegevusjuhendajatel kui ka külastajatel. Erkot valdas samuti positiivne emotsioon. „Viimsilane on rannarahvas ja kala ostetakse,“ võttis Erko ühe lausega kalasadamate päeva kokku.
Laupäeva pärastlõunal melu vaibus ja õhtuks suikus rannaküla tavarütmi tagasi. See päev tõestas, et randlus, kalandus ja rannarahva eluviis pole kusagile kadunud. See ürgne kutse elab meis kõigis edasi, mõnes vähem ja mõnes rohkem. See on see, mis on rahvast läbi sajandite Viimsi randa toonud – kunagi kaluri eluviisi tõttu ja nüüd merelähedasest elustiilist ajendatult.
Alar Mik
abivallavanem
Foto: Alar Mik