Olga ja Priit Pärna „Luna rossa“ linastub Annecy festivali võistlusprogrammis  

Priit Pärna teavad vist kõike eestlased, sest Eesti animatsioon seostub väga paljuski just tema nimega. „Kas maakera on ümmargune?“, „Ja teeb trikke“, „Eine murul“, “Hotell E“, „1895“ … seda nimekirja võiks jätkata pikalt.  

Mitmed põlvkonnad on kasvanud tema filmidega. Priit Pärna tuntakse ka välismaal, tänu temale teatakse Eesti animatsiooni ja see tuntus püsib tänaseni. Käibele on läinud võrdlus, et Pärn on animatsioonis nagu Pärt muusikas – kõik tunnevad ta käekirja ära. 

Olga Pärn on Priidu abikaasa, mehest 30 aasta noorem valgevenelanna. Nad tutvusid Prantsusmaal koolis, kus Olga õppis ja Priit õpetas. Olga palus Priidu endale lõputöö juhendajaks. Nende järgmine kohtumine toimus samuti Prantsusmaal väärikal Annecy animafilmifestivalil. See festival on animamaailma Cannes, suuremat ja väärikamat festivali pole.  

Priit on tunnistanud, et ilma Olgata poleks ta enam filme teinud. Priit ja Olga jäid kokku ja tänaseks on nende poeg 13-aastane. Nad elavad Viimsis Miidurannas ja teevad koos filme. Pärnade viimane film „Luna rossa“ on 8.–15. juunini toimuva Annecy festivali võistlusprogrammis. Sinna valiti 3900 filmi hulgast 35. 

„Luna rossa“ valmis eelmisel aastal ja on juba pälvinud mitmeid preemiaid erinevatel festivalidel. Film sai ka Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali preemia kui 2024. aasta parim animafilm ja parima animafilmi auhinna EFTA galal. Priit Pärn on aga saanud juba mitmeid elutööpreemiaid maailma erinevatelt festivalidelt ja organisatsioonidelt. Viimane tuli märtsis Lissaboni animafilmide festivalilt Monstra – see on talle 12. elutööpreemia. Tema tööd hinnati „eksimatu graafilise stiili, ekstsentrilise ja peene huumorimeele ja väga omapärase jutustamisviisi tõttu“. See võib-olla võtabki vähemasti osaliselt kokku selle, mida pidada priitpärnalikuks stiiliks.  

Priit Pärna töö on inspireerinud paljusid,  see on aidanud kaasa autorikeskse animatsiooni kujunemisele. Pärna sürrealislikud narratiivid otsivad uusi vorme, mis teeb temast ka väsimatu eksperimenteerija. „Luna rossa“  linastus aprillis ka kinodes  üle Eesti.  

Kuidas Eesti kinopublik filmi vastu võttis? 

Olga: Ehkki meil on ju lühifilm ja seda formaati on kinos keeruline näidata ja tegelikult üldse käiakse kinos vähem kui veel mõni aeg tagasi, siis minu üllatuseks rahvast jagus. Käisime publikuga kohtumas ja iga kohtumine oli kulda väärt, sest filmitegijale on väga oluline otsest tagasisidet saada.  

Priit: Me näitasime filmi koos dokumentaalfilmiga sellest, kuidas filmi tehti. Nii et need kaks filmi kokku andsid umbes tunnise seansi. Kohtumistel alati küsiti ka, et kuidas see tegemine täpselt käis ja sellest siis rääkisime ka.  

Kuidas see tegemine siis täpselt käis? 

Priit: Selle tehnika nimi on motion capture. See käis nii, et panime näitlejatele sensorid külge ja nende liikumine salvestus arvutis 3D nukkudena. Kuivõrd nukud olid alasti, siis tuli neile riided selga joonistada. Tegelikult tulime me MoCapi tehnika juurde seetõttu, et meie filmis on ca 2/3 turvakaamera pilt. Turvakaamerad asuvad tavaliselt üleval lae all, lisaks veel nn kalasilm. Sellises rakursis liikumist ei ole võimalik klassikalisel viisil animeerida. Lõpptulemus näeb välja nagu joonisfilm.  

Meil oli kolm näitlejat: Karolin Jürise, Tanel Saar ja Ago Soots. Nendelt saime me tegelaste liikumise. Ja peab ütlema, et nende liikumine oli suurepärane! Tegelaste välimus on aga laenatud neljalt Itaalia popstaarilt.  

Olga: Tehnika areneb väga kiiresti ja varsti on juba ka selle asja tegemiseks tõhusamaid mooduseid. Kui me nüüd hakkaksime uut filmi samamoodi tegema, siis suudaksime seda teha palju kiiremini. 

Kui kaua aega filmi tegemiseks kulus? 

Priit: Neli aastat. Meil oli väike grupp – kaheksa inimest. Meie Olgaga pidime siis kogu aeg materjali ette andma, et teised saaksid sellega edasi tegeleda. Kõige intensiivsem oli montaažiperiood.  

Olga: Lõpetasime taustadega ja see taustadega tegelemine oli tõeliselt töömahukas. Oma väljamõeldud Itaalia panime kokku meie poolt Itaalias ja Prantsusmaal tehtud fotodest, internetist leitud vabavara fotodest ning omaenda joonistustest. 

Priit: Ühesõnaga, see oli suur töö.  

Kas näitasite film ka Viimsis? 

Olga: Me näitasime filmi ka oma Miiduranna külas, kus me elame, ja tore oli näha, et nii paljud inimesed tundsid huvi ja tulid kohale, pärast oli ka vestlus ja arutamine.  

Filmis leidub mitmeid huvitavaid detaile, vihjeid ja tsitaate, mida esimese korraga ei pruugi märgatagi. Kuidas need filmi tee leiavad? 

Priit: Animafilmi ei tule midagi iseenesest. Kui mängufilmi võtetel võib juhuslik lind kaadrist läbi lennata, siis animafilmis tuleb kõigepealt küsida, kas seda lindu on vaja? Kui jah, siis mis lind see on? Kas see on must või valge? Kõik, mis meie filmi kaadrites leidub, on teadlikult tehtud, mis aga ei tähenda, et iga detaili peaks vaataja lahti mõtestama, et ta otsiks kogu aeg peidetud tähendusi. Mõni detail loob koos teistega miljööd, mõni, vastupidi, rikub liigset harmooniat. Filmi tegemine on suur komponeerimine.  

Kuidas filmi lugu sündis? 

Priit: See konkreetne lugu sündis ühest väikesest naljast. Mingil hetkel saime aru, et siit võib midagi tulla. Edasi sündis loo karkass, koos sellega arusaamine, mida me tahame teha. Edasi tuleb see igav karkass katta kihtidega – kujundid, liikumised, dünaamikad, värvid, helid ... Meie film on 32 minuti pikkune, sellise kokkupanemine on väga pikk protsess. Algul ideede tasandil ja lõpuks tuleb see nähtavaks-kuuldavaks teha. Meie filmis ei ole sõnu ja see lisab omalt poolt mõttetööd visuaali kallal.   

Olga: Kohtumistel vahel küsitakse, et mis see või teine asi nüüd täpselt tähendas või miks mõni tegelane nii tegi või mida see kõik tähendas. 

Priit: Inimesed on harjunud vaatama ameerika filme, kus on kohe kõik selge, kes hea ja kes paha, ja kindel on, et paha saab paraja palga. Meie lähenesime nii, et meie tegijatena ei tea, kes meie tegelased on, miks nad teevad seda, mida nad teevad, ning me ei anna neile ega nende tegudele hinnangut. Samas panime me oma filmi vihjeid, mis võimaldavad vaatajatel oma versioone ehitada.  

Olga: Meil on pidulikel linastustel olnud kaasas Tanel Saar ja tema ütles, et ta vaatas seda filmi neli korda saalis koos publikuga ja iga kord nägi uut filmi. Ma arvan, et see on kõige suurem kompliment, mis me oleme saanud.

 Teie film esilinastus Itaalias ja filmi tegevus toimub ka Itaalias. Kuidas itaallased selle vastu võtsid? 

Olga: Meie filmi esilinastus oli Imaginaria festivalil Conversanos Lõuna-Itaalias. Film on Itaaliast, filmi põhilaul on Napoli dialektis ja seda kohalik publik mõistis. Samas, me polnud varem käinud Lõuna-Itaalias, aga kui saabusime sinna, siis kuidagi klappis – majade valged seinad ümberringi, erksinine taevas ja kuu, kõik oli selline nagu filmis. Rääkisime kohalikega ja nad ei uskunud, et me polnud varem Lõuna-Itaalias käinud – et see on just nende linn! See tundus müstiline, et istusime külmas Eestis ja tegime filmi Lõuna-Itaaliast. 

Priit: Jah, ja nad tundsid ära need lauljad ja kohad. Erinev publik on tegelikult põnev. Näiteks „Tuukrid vihmas“ – seal on üks tegelane, kes vaatab kella, et tööpäev läbi ja meie filmis olukord on selline, et kõik naeravad, Euroopa publik igal pool naerab. Aga Jaapanis – haudvaikus selle koha peal. Nende kultuuris tehakse ületunde endastmõistetavalt, seega see pole neile naljakas. 

Annecy festival toimus esmakordselt 1960. aastal, mis teeb sellest ühe vanima animafilmifestivali ilmas. Te olete seal käinud palju kordi pea kõikide oma filmidega ja seekord on teil ka Prantsusmaa kaastootja. Kuidas tunne on, kas nüüd tuleb auhind ära? 

Priit: Tõesti, olen Annecys palju käinud ja seal ka mitmeid kordi žüriis olnud. See on festival, mida toetab rahvusvaheline animafilmi assotsiatsioon. Meil on seal seitse linastust. Aga see auhinna asi on niivõrd ettearvamatu, nii palju erinevaid tegureid, mis võivad mängida. See on keeruline mäng.  

Olga: Jah, Annecy ja üldse rahvusvaheline filmitööstus koosneb nii paljudest erinevatest aspektidest, nii et prognoose teha pole mõtet. Aga igal juhul on seal tore käia, terve maailma animatsioonitegijad tulevad kokku ja vaatavad filmi, nii et see iseenesest on väärt kogemus.  

Palju edu teile filmiga festivalil, hoiame pöialt! 

Kaader filmist "Luna rossa"

“Luna Rossa” on Eesti ja Prantsusmaa koostööfilm, mille tootjad on Eesti Joonisfilm (produtsent Kalev Tamm) ja Miyu Productions (kaasprodutsendid Emmanuel-Alain Raynal ja Pierre Baussaron). Filmi režissöörid ja kunstnikud on Priit ja Olga Pärn, stsenaariumi kirjutas Priit Pärn. Filmis mängivad peaosi Karolin Jürise, Tanel Saar ja Ago Soots. Lisaks oli Priit Pärn koos Tanel Saarega ka filmi koreograaf. 
 

Perekond Pärn – Priit, Olga ja Märt Rudolf.  Foto: Raphaelle Gianelli Meriano.