Ants-Hembo Lindemann on sangar oma seiklusfilmis

Kes õigel ajal Kelvingisse satub, võib seal kohata külatänaval üht vanahärrat kepi najal pisitasa patseerimas. See pole niisama taat, vaid Ants-Hembo Lindemann ise. Poleks teda, poleks ei Kelvingit ega vast Viimsi valdagi. Viimsi valla taasasutamise eest sai ta 20. detsembril 2024 valla elutööpreemia.
Astu talle ligi, tee tutvust ja küsi - kuidas läheb, millist elu oled elanud? Ning pane vaim valmis, sest Antsu elu annab välja seiklusfilmi mõõdu.
Esimene pilt, kaupmees ämmemandaks
Eestlane tahab, et tema kodu kuuluks talle. Üürikorter pole õige asi. Maarahva seas oli toona tavaline, et noor pere rendib talukoha ning hakkab koguma raha päris oma majapidamise ostmiseks. Nõnda talitasid ka Antsu vanemad, kes olid rentnikud Harjumaa lõunaservas Ardu ja Silmsi külade piiril. Mis see renditalu siis õigupoolest muud oli, kui noore maapere üürikorter. Antsu isa Johannes oli Kautla talu perepoeg, ema olnud maatööline-taluteenija.
Kui Ants vanemate renditalus 1. novembril 1935 sündima hakkas, rakendas isa ruttu vankri ette hobuse ning kiirustas mööda kiira-käära külavaheteed kümme kilomeetrit Kosele kohaliku kaupmehe juurde. Too jättis teised tegemised kohemaid sinnapaika, hüppas vankrile ning üheskoos kihutati tuhatnelja sünnitust vastu võtma. Kaupmees oli üle valla tuntud ämmaisand, kes käis taludes väljakutse peale sünnitusabi osutamas. Asi tal siis Ants ilmale aidata oli.
Kui taluraha koos, soetasid Antsu vanemad Rava külla Kõue külje alla tee äärde jääva Sootemäe talu. Elu kulgenuks kenasti, kui seda ei tulnuks segama nõukogude võim ja teine maailmasõda. Kõigepealt pidi Antsu isa loovutama oma revolvri ja jahipüssi, seejärel sai mobilisatsioonikäsu. Pakkis seljakoti ning väike Ants koos emaga saatis isa talu piirini.
Foto: Umbes kolmeaastane Ants 1930ndate lõpus kodutalu hoovis. Pilt peaks olema tehtud juba Sootemäel, Antsu vanemate päristalus, kuid Ants pole selles lõpuni kindel. (Erakogu)
Teine pilt, sõjakoledused
“Mõni asi on meeles surmani,” lausub Ants ja meenutab: “Isa silitas mul pead ja ütles, et kui juhtub, et ma tagasi ei tule, poja, ole hea poiss ja kuula ema sõna. Silitas pead ja läks.” Ants ei teadnud, et mobilisatsioonipunkti asemel läks isa hoopis Kautla talu metsadesse redusse, kus oli ees teisigi mobilisatsioonist kõrvale hoidjaid ning legendaarne kaugluureüksus Erna grupp.
Nädal hiljem nägi Ants Kautla poolt tõusmas suitsusammast. Ta ei teadnud, et Albu vallamajas baseerunud NKVD hävituspataljon oli marodööritsemise käigus sealkandis sooritanud nii mõnegi sõjakuriteo, tapnud tsiviilisikuid ja põletanud talusid. Mispeale ründasid metsavennad ja Erna grupp vallamaja, kuid pidid taganema.
Järgnenud Kautla lahingu käigus piiras NKVD Kautla talu maad ülekaalukate jõududega sisse ja kuigi Erna grupp ja metsavennad pääsesid piiramisrõngast välja, oli lahingu lõpuks talukoht põletatud ja talurahvas võikalt tapetud.
“Ma sain pärast teada, et ühest kraavist tee äärest leiti põlenud laip. Ja sain ka teada, et hävituspataljoni poisid olid Ardu meiereist toiduks koort nõudes kelkinud, et tapsid Kautlas paruni poja ja too oli veel palunud, et jätke mind ellu, mul on poega vaja kasvatada,” tasaneb Antsu hääl ning ta lisab: “See oli minu isa vend, kes töötas meieris, kus nad koort nõudmas käisid.”
On vist liigne lisada, et muidugi tundis põlenud surnukeha tuvastama kutsutud Antsu ema ära oma abikaasa jäänused. “Lahing oli juba läbi olnud ning isa oli metsast luurele läinud, et kas võib redust tallu tagasi tulla. Aga hävituspataljonlased olid veel seal ja tal polnud enam pääsu,” ohkab Ants.
Tema isa ja ülejäänud Kautla pererahvas tapeti kättemaksus piiramisrõngast pääsenud metsavendade ja Erna grupi eest. Antsu hilisemates elulookirjeldustes seisab, et isa mobiliseeriti Nõukogude Armeesse ja jäi teadmata kadunuks.
Kolmas pilt, sakslased, venelased ja korpusepoisid
Kõik sõja-aja eesti lapsed mäletavad saksa sõdureid hea sõnaga. Mäletab ka Ants. Kui mõneks ajaks toppama jäänud rinne hakkas Kesk-Eestist edasi liikuma, pages Antsu ema metsa koos lapse, loomade ja majakraamiga. Mine seda kangelaslikku Punaarmeed tea, kui taganedes talule tule otsa panevad, jäädakse puupaljaks.
Kui rinne oli Kose kandist üle liikunud, läks ema Antsuga koju vaatama, mis seis on. Talu oli terve ja köögis mängisid laua taga kaarte kümmekond soldatit koos ohvitseriga. “Guten tag, frau,” ütles ohvitser ja tunnistas kohemaid üles: “Entschuldigung - võtsime ja sõime teie sahvrist ära kümme kanamuna, kui palju need maksavad?”
Kui Antsu ema oli ohvitserile olukorda selgitanud, kamandas too mehed kaardilauast krapstigi püsti ning pani nad mööblit ja muud majakraami metsast tallu tagasi tassima. “Vabandas veel, et nad niiviisi omavoliliselt tuppa tulid,” mäletab Ants. Kas mõni sõdur väikemehele ka taskupõhjast kompveki või paar pihku pistis, seda Ants enam ei mäleta.
Saksa okupatsiooni ajal abiellus Antsu ema uuesti, sest üks inimene, liiatigi veel naine väikese lapse kõrvalt, talu pidamisega hakkama ei saa. Talupidamine nõuab vähemalt kahe inimese tööjõudu.
Sügisel 1944 liikus rinne teistpidi üle Kose kandi. Antsu ema talus oli linnast sõjapaos ka tema ema õde koos tütre ja mehega. Nende Tallinna kodu hävis märtsipommitamises. Mööda sõitnud Nõukogude Armee venelaste sõjasalk pidas nende talus kinni, et kaevust joogivett võtta: “Ja siis hakkas üks punaväelane ema õetütart vastu tahtmist kaasa tirima. Tädimees oskas vene keelt ja hakkas õiendama. Siis pani üks sõduritest talle püssitoru vastu rindu, et laseb. Õnneks lasti hoopis täditütar lahti. Hiljem räägiti, et samad venelased viinud ühtede teel liikunud sõjapõgenike tütre teadmata suunas kaasa ja too jäänudki kadunuks.”
Sellega vabastajate kangelasteod ei piirdunud. Mõned päevad hiljem tegi Ants võõrasisa ning tädimehega parajasti sügisesi põllutöid, kui täditütar suure kisaga põllule jooksis: “Tulge ruttu, röövitakse!” Mehed jätsid töö sinnapaika ning kiirustasid hobuse ja vankriga koju.
“Seal läheb tee üle mäe, meie tulime teiselt poolt mäge teele, veel viiskümmend meetrit oli vast minna üle põllu ja siis tuli teed mööda sõjaväeauto. Mul on siiani see pilt selgelt meeles, kolm meest seisid kastis püsti. Ja lasid meie suunas kolm või neli pauku. Õnneks mööda.”
Kodus selgus tõde: “Nuttev ja siniseks löödud silmaga ema ütles, et venelased tulid tuppa, lasid seinal rippunud onu pildi pikema jututa puruks, et fašist, krabasid kaasa tädi pere veel lahti pakkimata kohvrid ja läksid.”
Päev hiljem sõitis vee võtmiseks hoovi veel üks Nõukogude Armee väesalk. Selgus, et nemad on viisakad ja räägivad selget eesti keelt, kuuluvad Laskurkorpuse ridadesse. Kui üldiselt katsus korpuse komandör, Venemaa eestlasest kindral Lembit Pärn korraldada nii, et tema väeosa eelsalgad jõuaksid kõikjale esimesena, et hoiada venelaste marodööritsemise kontrolli all, siis igal pool ja alati nii ei läinud.
“Korpusepoisid küsisid kohe, et mis nende auto number on? Me läheme ja laseme nad kohapeal maha. Et ühe venelaste marodööribande nad juba hävitasid. Aga kes meist seda auto numbrit veel jõudis vaadata?” meenutab Ants. Kuid korpusepoistel olid kopsud üle maksa ja lahkudes avaldasid nad lootust, et äkki ikkagi satuvad seltsimeestele marodööridele kusagil peale ning õiendavad nendega kõik arved õiglaselt - igale vähemalt üks kuul kerre tasuks tehtu eest.
Foto: Kõue Mittetäieliku Keskkooli õpilaste ja õpetajate grupipilt. Kus ta pildil on, ei oska Ants enam öelda, pilt on liiga väike, et töntsivõitu silmad sealt inimesi eristaks. (Erakogu)
Neljas pilt, vaesus kolhoosis, väljapääs tööstuskoolis
Kui sõda läbi, tegi nõukogude võim maarahva võrdseks. Olid sa varem peremees, rentnik, asunik, sulane, teenija või uusmaasaaja, hiljemalt suvest 1949 said kõigist ühtemoodi vaesed kolhoosnikud. Ja kes ei tahtnud olla kolhoosnik ENSV-s, võis seda elu maitsta Uuralite taga asumisel.
Millist elu tollal Eesti külades elati ja kuidas nõukogude võim koos oma komberuumiga inimeste ellu tungis, näitavad mängufilmid “Tuulte pesa”, “Ideaalmaastik”, “Tants aurukatla ümber” ja “Seltsimees laps”. Umbes sellist elu elas ema ja võõrasisaga ka Ants.
“Ma läksin 1944 sügisel Ardu kooli, neli kilti oli käia. Ardus põletas Kautlast tulnud hävituspataljon koolimaja ja pool küla ära. Ardus oli neli esimest klassi ühes toas. Sealt läksin peale neljanda lõpetamist edasi Kõue kooli. Seitsmenda klassi lõpetasin seal,” meenutab Ants. Seitse klassi tähendas toona mittetäielikku keskkooli, meie mõistes üheksaklassilist põhikooli.
Stalini-aegne maaelu ei pakkunud midagi peale lõputu töö ja viletsuse. Ühe kandi peremehed võisid ju oma maad ja majapidamised väikeseks tubliks kolhoosiks vormistada, endi seast esimehe ja brigadirid valida, käsu peale külvata ja lõigata, kuid toodangu riiklikud kokkuostuhinnad olid niivõrd madalad ja maksud nõnda kõrged, et tööpäevade eest said kolhoosnikele kopikaid ja osa töötasu tuli kätte natuuras.
Antsu ema päevapalk oli kakskümmend kopikat. Võõrasisa teenistus jäi samasse suurusjärku. Selle summa eest sai poest pätsi leiba või konduktorilt trammipileti või kaks päeva järjest osta ja lugeda enesepettuseks Pravdat. Loomulikult püüdis iga oma laste tulevikust hooliv maainimene saata järeltulijad linna õppima.
Ants valis sügisel 1951 edasiõppimiseks Tallinna Tööstuskooli nr 2 lukksepa eriala. “Tööstuskool oli ainuke, kuhu sai minna. Seal olid tasuta toit ja vormiriided. Kaks aastat käisin seal, lõpetasin ja sain töölesuunamise,” võtab ta oma edasise koolitee valikud ning nende tagamaad kokku. Maal muutus elu elamisväärsemaks alles viiekümnendate lõpus.
Foto: Ants-Hembo sai möödunud aasta 20. detsembril 2024 Viimsi vallalt elutöö preemia. (Andres Raudjalg)
Viies pilt, sõjatehase vastu kohtus
Antsu ei suunatud tööle kaugele. Ta jäi Tallinna, suvest 1953 sai tema kohustuslikuks töökohaks järgmiseks kolmeks aastaks Kalinini tehas, mis oli sellal salajane sõjatehas, tuntud kui postkast 1083. Nõukogude Liidus oli kombeks kõike salastada ja üks võimalus selleks oli anda asutusele mittemidagiütlevaid postiaadresse.
Tollal käis veel sõjakahjude likvideerimine. Märtsipommitamise varemed olid kesklinnast koristatud ja kujundatud parkideks, mida jõudumööda uute majadega täideti. Tallinna lahte puhastati sinna veesatud miinidest ja uppunud laevadest.
“Me tõstsime pontoonidega üles kaks uppunud laeva, nende nimed olid “Silnõi” ja “Slavnõi”, meie töö oli neilt seadmete maha kruttimine,” on Antsul meeles. Laevad olid uppunud koos meeskondadega ning hoovused täitnud neid põhjamudaga: “Seal ma jäin raskesti kopsupõletikku, sest töötasime põlvini vees ja mudas kontide vahel. Käisin arstide juures ja arstid ütlesid, et kui ma seal veel edasi mulistan, siis mul pikka iga pole. Ja andsid mulle tõendid.”
Ants kirjutas sõjatehase juhtkonnale avalduse, et aasta enne suunamise lõppu töölt ära saada tervislikel põhjustel: “Mulle visati see avaldus näkku, et midagi sellist ei juhtu!” Nüüd polnud muud, kui tuli iseloomu näidata: “Läksin ise ära! Männikule, liivakarjääri.” Selle peale andis Kalinini tehas Antsu kohtusse. Veel mõne aasta eest võinuks kohtuskäik sõjatehase vastu halvasti lõppeda. Õnneks oli Stalin surnud ja hukka mõistetud ning kohtuveskid jahvatasid mõnikord ka õiglust.
“Protsess toimus seal Draamateatri vastas kohtumajas. Üks naiskohtunik oli. Rääkisin oma loo ära, panin arstitõendid laule. Ja siis küsis kohtunik, et kas ma tahan viimase sõna ka öelda? Siis ma ütlesin, et kui te soovite, et ma elaksin, siis palun vabastage mind sealt ettevõttest. Kui surma tahate saata, saatke tagasi. See on teie kätes,” meenutab Ants ja lisab: “Kaks tundi ootasin otsust, seal vist käis hirmus vaidlus. Siis tuli kohtunik ja ütles, et ma ei suuna teid tagasi sinna surema, vaid tahan, et te ellu jääks.”
Kui Ants detsembris 1954 kohtuotsusega sõjatehase kontorisse jõudis, läks seal mölluks. Ikka veel stalinistlikus vaimus tiksuvad kaadriosakonna naisseltsimehed said kreepsu, sest midagi sellist polnud nad varem näinud! “Võimatu! Marss tagasi tööle,” karjuti Antsu peale emotsionaalses vene keeles. “Ma ei tule siia tagasi,” teatas Ants, lasi kohtu otsuse alusel töösuhte sealsamas lõpetada ning läks uuest 1955ndast aastast Tallinna Keraamikatehasesse lukksepaks. Kuidas sai ühest lukksepast tippjuht ning Viimsi valla taastaja, sellest juba järgmises numbris.
Mart Niineste
Viimsi Teataja kaasautor
Foto artikli päises: Kuigi nõukogude võim suhtus religiooni vaenulikult, säilisid rahva hulgas luterlikud kombed veel kaua. Nii käis Kaarli kirikus aastal 1955 leeris ka Ants, kes on sel pildil vasakpoolne noormees. (Erakogu)
Ants-Hembo Lindemann: Viimsi valla taasasutaja, esimene volikogu esimees ja vallavanem
Sündinud: 1. novembril 1935 Silmsi külas
Lõpetanud: Ardu algkooli ja Kõue 7.klassilise kooli, Tallinnas Tööstuskoolis nr. 2 lukksepa eriala, hiljem täiendanud ennast Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis tööstus- ja tsiviilehituse erialal ja EKP Tallinna Linnakomitee Marksismi-Leninismi Ülikoolis.
Töötanud: 1953 - 1955 Kalinini tehases lukksepana; 1955 Männiku karjääris lukksepana; 1956-1975 Tallinna Ehituskeraamika Tehases järgemööda lukksepana, vanemkütja-brigadirina, gaasijaama- ja katlamaja juhatajana, gaasi- ja soojusmajandi vaneminsenerina, varustus- ja turustusosakonna juhataja asetäitja ja juhatajana ning direktori asetäitjana; 1975 - 1977 Harju Mehhaniseeritud Ehituskolonni juhatajana; 1977- 1990 koondise Põllumajanduskomplekt direktori asetäitjana; 1990 - 1993 Viimsi valla asutaja ja käivitaja vallavolikogu esimehe ja vallavanema ametis. Hiljem olnud ka ettevõtja, praegu pensionär.
Olnud: 1967-1974 Tallinna Ehituskeraamika Tehase ametiühingukomitee esimees ja 1971-1976 ehitus- ja ehitusmaterjalide tööstuse tööliste ametiühingu vabariikliku komitee liikmekandidaat, töistel põhjustel EKP liige 1976-1991.