Mikk Langeproon teeb debüütesinemise Viimsi Artiumis just hingedeaja kontserdil

Muusik ja akordionist Mikk Langeproon on kasvanud Viimsis. Korduvalt akordionistide konkurssidelt auhindu noppinud ning telesaatest „Klassikatähed“ tuule tiibadesse saanud noor mees usub, et eestlased kuulavad akordionimuusikat hea meelega.

Milline on Teie seos Viimsiga?
Viimsit pean enda sünnikoduks ja kohaks, kus on minu juured. Mul on siin olnud au üles kasvada ja hea meel kõrvalt näha Viimsi viimase 25 aasta arengut. Ütleksin, et Viimsi tänasel päeval on ikka hoopis midagi muud, võrreldes selle ajaga, kui sõpradega maja ümber mängisin – infrastruktuur on tublisti arenenud, rahvastik suurenenud jne.

Alustasite akordioniõpinguid üsna varases nooruses. Kuidas instrumendini jõudsite?
Akordionimänguga alustasin 8-aastaselt Tallinna muusikakoolis, kuid ütleksin, et minu instrumendini jõudmise lugu on isegi võrdlemisi juhuslik. Minu peres (valdavalt ema poolt) olid inimesed tol hetkel muusikakoolis käinud ning minu kaks aastat vanem vend juba õppis muusikakoolis kitarri ning siis viidi ka mind ikkagi katsetele. Seal tuli laulda ja erinevaid harjutusi teha ning üheks nende küsimuseks oli, et mis pilli ma mängida sooviksin. Ma ei olnud tol hetkel selleks küsimuseks üldse valmis ning komisjon soovitas/tutvustas mulle erinevaid puhkpille. Seejärel paluti mul valida, milline laualolevatest pillidest kõige rohkem kõnetab. Seal oli juhuslikult ka üks akordion – pill, mida mu tädi oli muusikakoolis õppinud – ning otsustasin tol hetkel lihtsalt selle pilli kasuks.

Hiljem tuli muusikakoolis lisaks ka klaver, mis akordionistile, eriti just parema käega, erilisi probleeme ei valmistanud. Isiklikust huvist olen hiljem ka päris palju erinevaid instrumente proovinud ja kui on võimalus olnud suhelda mõne teise instrumendi mängijaga, siis tihti uurin sealsete süsteemide kohta ja on antud näiteks ka enda hinnalisi keel- ja puhkpille proovida.

Kas lapse jaoks on akordionimängu õppimine kerge?
Akordionit peetakse üldiselt ikkagi võrdlemisi keerukaks pilliks just koordinatsiooni poolest. Samaaegselt tuleb mängida parema käega, millele mugav peale vaadata ei ole, ning vasaku käega, mis omandatakse sageli pelgalt kompimismeelega. Ja kuna sellest veel ei piisa, siis peab lõõtsa ka tõmbama ja lükkama.

Samas on seda pilli võimalik võrdlemisi lihtsa vaevaga erinevatesse eksklusiivsetesse kontserdikohtadesse viia ning mulle tundub ka, et kontserdipublikul on parem elamusest osa saada, kuna instrumendi klaviatuur on lausa suunatud publiku poole.

Kui minul on olnud võimalus alustavat akordionisti õpetada, siis üks mu lemmikharjutusi on pelgalt tuulenupuga lõõtsaliikumise harjutamine, et pilli juurde tulek oleks meeldiv ja sujuv protsess. Ning uskuge või mitte – õhunupuga saab ikka väga uhked lood välja mõelda!

Mis Teid akordioni ja akordionimuusika juures paelub?
Akordioni juures mind ilmselt paelub see, et kuna seal on nii palju efekte, mida on võimalik teha, ning erinevaid registreid, millega mängida saab, siis ei hakka kunagi igav. Teinekord tuuakse välja ka seda, et kuna akordion on lausa rihmadega sinu küljes, siis see pill lausa hingab koos sinuga.

Kui nüüd muusikast rääkida, siis originaalrepertuaar akordionile on muusikaajaloo seisukohast ikkagi võrdlemisi noor. Kui osalesin näiteks „Klassikatähed 2016” telekonkursil, siis akordion kahtlemata eristus just repertuaarivalikult teistest instrumentidest, kuna helikeel on juba veidi kaasaegsem ja annab ruumi ka efektidele, mida akordion pakub.

Pikalt pidasin enda lemmikheliloojaks Johann Sebastian Bachi, kelle muusika kõlab vähemalt minu kõrvale kogu aeg ikkagi lahedalt ning tema teoste esitamine akordioniga on saanud ka palju kiidusõnu. Mul on tegelikult äärmiselt kahju, et Bachi ajal veel akordionit leiutatud polnud. Kes teab, millist muusikat ta siis veel kirjutanud oleks.

Kuidas Teile tundub, kas akordion instrumendina on eestlaste seas populaarne?
Räägitakse, et siis, kui minu vanaisa noor oli, olid justkui akordioni hiilgeajad ja kui teinekord kusagil esinemas olen käinud, on ikka tuldud juurde ja räägitud, et „meil on ka kodus vanaisa akordion”. Seda aega ma ise muidugi näinud ei ole ja saan rääkida võib-olla rohkem praegustest trendidest. Samas, kui olen teinekord erinevates Eestimaa paikades esinemas käinud, on juhtunud ikka mitmel korral nii, et korraldaja tuleb pärast ja ütleb et „täna tuli küll meil publikurekord” või „tavaliselt meil käib kolm korda vähem inimesi kontsertidel”. Seda on loomulikult tore kuulda ning see näitab, et akordion läheb ikkagi inimesetele korda.

Millised võimalused on Viimsi muusikakoolis akordionimängu õppimiseks?
Viimsi muusikakoolis õpetab akordionit Henn Rebane, kellel on Eestis ette näidata kindlasti üks silmapaistvamaid akordionisti karjääre. Mul on hea meel, et nüüd on Viimsi Artiumi näol olemas ka kaasaegsed tingimused, mida on võimalik akordioniõppijatel samuti ära kasutada.

Noorte huvi üldiselt muusikainstrumentide õppimise vastu on minu teada ikkagi viimasel ajal langenud – siin mängib rolli kindlasti digitaliseerumine ning COVID-19 pandeemia. See oli aeg, mil muusikud jäid peaaegu esinemisvõimaluseta – see muidugi langetab niigi keerukate muusikaõpingute juures motivatsiooni. Samas on palju ka neid, kes leiavad, et inimeste üldine keskendumisvõime on langenud ja just pillimäng on see, mis seda treenib ning mõjub ajutegevusele hästi.

Noortele akordionistidele soovin kindlasti sihikindlust ja rõõmu musitseerimisest. Lisaks soovin ka leidlikkust – kuna akordionit traditsiooniliselt sümfooniaorkestri koosseisu ei loeta, tuleb sageli ise leida oma tee ning teinekord ka ideedega initsiatiivi haarata.

Olete akordionistina saanud mitmeid preemiaid ja tunnustusi nii Eestist kui ka välismaalt, sh ka Viimsi valla aasta muusik 2016. Mida need Teile tähendavad?
Muusiku seisukohast on äärmiselt oluline saada oma tegevusele tagasisidet ning tunnustamine ja märkamine kindlasti motiveerib nii rasketel hetkedel kui ka igapäevasel harjutamisel. Hea näide ongi jälle COVID-19, kus mitmed muusikud suundusid teistele radadele, aga kindlasti varasem tunnustamine ja fakt, et mind peetakse ikkagi muusikuks, hoidsid mind asja juures. Viimsi valla aasta muusik 2016 on minu jaoks üks erilisemaid tunnustusi ja näitab, et Viimsi kogukond hoolib ning märkab minu tegemisi.

Peagi saab Teid kuulama ja vaatama tulla Viimsi Artiumisse.
5. novembri kontsert on tõesti mitmes mõttes minu jaoks märgiline. Alustades minu Viimsi Artiumi debüüdiga ja lõpetades Hando Põldmäe kirjutatud „Tuulekontserdi akordionile ja puhkpilliorkestrile“ esmaettekandega. Tunnen Handot tegelikult juba Otsa kooli päevilt, kui ta oli minu dirigeerimise õppejõud, kuid selle teose sünnilugu viib meid paari aasta taha. Esmalt oli mul hea meel salvestada tema muusikat Rakvere teatri lavastusele „Kõike head, vana toriseja” ning sealt sai alguse ka tihedam koostöö heliloojaga. Ükskord Handoga rääkides akordioni repertuaarist tõin enda senises heliloojatega koostöös esile Helsingi kammerorkestri keelpillidega ette kantud Tauno Aintsi kontserti. Teades Hando Põldmäe tromboonimängija tausta, tekkis mõte, et milline küll oleks puhkpillidega akordionikontsert. Nimelt, akordioni võib ju pidada ka puhkpilliks, enda õhu kasutuse poolest. Umbes aasta tagasi võttis Hando minuga ühendust ja küsis, et kas 5. novembril Viimsi Artiumis teeme selle mõtte teoks. Minu jaoks oli see mõte vägagi elevust tekitav. Järgnes tööprotsess ning nüüd loeme juba päevi, et see publikuni tuua.

Lisaks minule esinevad suurel hingedeaja kontserdil Vabariiklik Orkestrijuhtide Puhkpilliorkester (dirigendid Bert Langeler, Hando Põldmäe, Daniel Hinno ja Ott Kask), Viimsi muusikakooli puhkpilliorkester, EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse kammerkoor, segakoorid Viimsi, ViiKerKoor, Üits viis, Viimsi kooli vilistlaste segakoor, Viimsi gümnaasiumi segakoor ja meeskoor Sakala.

Teisisõnu on tulemas üks igavesti uhke kontsert ja hea meel on ka selle üle, et erinevate toetajate toel on kõigil võimalik sellest tasuta osa saada!

Isiklikult ootan kontserdile kindlasti enda tuttavaid ja õpilasi Viimsist, akordionihuvilisi, koori- ja orkestrimuusikahuvilisi. Kindlasti ka neid, kes pole veel Artiumisse jõudnud või väga tihti kontserdisaali ei satu.

Tule kontserdile!
Hingedeaja kontsert
pühapäeval, 5. novembril kell 17
Viimsi Artiumis

Ettekandele tulevad:

• Hando Põldmäe (1971) „Tuulekontsert akordionile ja puhkpilliorkestrile“. Teose on heliloojalt tellinud Mikk Langeproon (1995), Viimsist pärit tunnustatud akordionisolist, kes astub üles teose esiettekande solistina;
• äsja, 6. oktoobril oma 70. juubelisünnipäeva tähistanud Rein Rannapi „Viikingi sõdalased“ puhkpilliorkestrile. Teost esitati esmakordselt Vabariikliku Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestri poolt 23. oktoobril 2022 Palazzolo sull’Oglio muusikamajas Itaalias;
• Hollandi helilooja ja dirigendi Jacob de Haani (1959) „Gospel missa“ segakoorile ja puhkpilliorkestrile. Helilooja on ka ise teost Eestis ette kandnud – 21.04.2018 Tartu kontserdimajas ja 22.04.2018 KUMU auditooriumis. Kontserdist tegi otseülekande Klassikaraadio. Viimsi Artiumis astub „Gospel missa“ esituseks lavale 200-liikmeline segakoor ja 60-liikmeline orkester – ilmselt suurimaid esituskoosseise, kes Artiumis siiani esinenud on;
• Eesti helilooja Priit Raiki (1948–2008) „Kuuvalgel ööl“ ning Ameerika helilooja James Curnow (1943) „Fanfare to Flourish“. 

Hingedaja kontserdi korraldavad koostöös Vabariiklik Orkestrijuhtide Puhkpilliorkester ja Viimsi muusikakool. Kontsert on tasuta!

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja

Foto: Oksana Truktanova