XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu: Viimsi kollektiivid teel peole
Käesolevas loos räägime rahvatantsust ja pillimängust. Teie ees on rahvatantsurühm VALLA-ALUNE ning KAPELL VIIMSI.
Rahvatantsurühm VALLA-ALUNE
Tantsupeod ilma meelevallas
Kelmika nimega segarahvatantsurühm on üks tore kollektiiv, mis loomisest alates 1989. aastal on tegutsenud Viimsi vallas. Esialgu S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi kultuuriklubi juures ning pärast mitut vahepeatust toimetatakse MTÜ Viimsi Rahvakultuuri Seltsi ridades. Valla-aluse koosseisus on praegu 25 tantsijat. Tantsurühma loojaks ja esimeseks juhendajaks oli Eevi Kiling. Alates 2011. aastast juhendab rühma Heli Tohver. Koos temaga vahendas muljeid ja kogemusi Inga Petuhhov.
“1990. aastast alates on Valla-alune osalenud kõigil seitsmel suurel tantsupeol ning rõõmustame, et oleme oodatud ka tänavusele XXI tantsupeole. Möödanikust meenub kõige tundeküllasemana 2009. aasta tantsupidu „Meri“, kus jutustati terve lugu mereäärsete inimeste elust koos paadiehitamise, meeste merelemineku, laevahuku ja pääsenute naasmisega. Tantsupeol kõlanud Jaan Tätte lugu „Tuulevaiksel ööl“ toob siiani kananaha ihule,” meenutavad Heli ja Inga.
„Mere“ peole eelnenud, 2004. aasta tantsupidu oli pühendatud metsale. “Käisime peoeelsel kevadel metsa istutamas. Ilmataat arvas, et metsa on vaja tugevalt kasta. Vihmavalingutega algasid ka esimesed proovid. Esimene tantsupeo kontsert toimus. Järgmise päeva hommikul meenutas Kalevi staadion basseini, kus kajakad rõõmsalt ringi sulistasid. Kontsert otsustati ära jätta, samuti rongkäik. Viimane toimus siiski spontaanselt.”
Ka järgmistelt pidudelt on Helil nii mõndagi meenutada. “2014. aasta tantsupeolt on pärit mõiste rahvatantsija 2 meetrit. See võrdub 1 meetri ja 80 sentimeetriga. Et tantsijate rivid staadionil enam-vähem viisakad välja näeksid, surutakse maasse knopkad ja nende vahe on tavaliselt 2 meetrit. Seekord püüti aga väljakule rohkem rühmi mahutada ja kuna staadionit suuremaks venitada ei saa, tuli tantsijad kokku suruda ja neile vähem ruumi anda. Knopkad pandi maha 1,8-meetriste vahedega,“ meenutab ta.
Mine kükki!
"Mine kükki! See on üks hirmsamaid asju, mida kogenum tantsija väljakul tegema peab. Aga lavastajate meelest on nii nunnu, kui vanemad tantsijad, nn vanaemad ja vanaisad, kükitavad ja väikesed juntsud nende vahel rõõmsalt oma tantsu kepsutavad. Ja kui siis kõik need vanaemad ja -isad püsti tõusma hakkavad ... oi-oi-oi. See ragin on isegi tribüünidele kuulda,” kirjeldavad naised lõbusalt.
Tänavune pidu on veidi teistmoodi. Pole traditsioonilisi rühmaliike, vaid Eestimaa on jagatud piirkondade järgi ja iga paikkond esitab oma kohalikke tantse. “Me oleme nagu sugulased erinevatest piirkondadest, kes tulevad kokku, et siis üks suur "Iseoma" pidu maha pidada. Meie tuleme Põhjarannikult, toome peole natuke Soome hõngu tantsuga “Ülemere kaheksa” ja pidutseme „Kolga karapil“. „Kolga karapi“ keerukad sammukombinatsioonid olid ka suurimaks väljakutseks. Valla-alusega on oma esimesele tantsupeole tulemas seitse tantsijat ja nendele oli kindlasti ka keeruline „Tuljaku“ õppimine. Nüüd tuleb varuda nädal väljakuproovideks, hulk kannatust ootamisteks, palju tähelepanu liigijuhtide käskude jälgimiseks-täitmiseks ning kõigi numbrimärkide ja knopkade meelespidamiseks. Loodame heale ilmale ja et oleks mõnusalt soe ning vihma ei sajaks. Aga tantsupeolt saadav emotsioon on alati eriline ja kordumatu!” võtavad nad kokku.
KAPELL VIIMSI
Kunagi Noortekapelli nime kandnud kollektiiv tähistas mõned aastad tagasi oma 30. juubelit. Noortekapell alustas tegevust omaaegses S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi Keskuse klubis tegutsenud rahvatantsurühma saateansamblina 1991. aasta sügisel. Esimene esinemine toimus 24. veebruaril 1992 kultuuriklubis Onion, mida asutaja ja praegune juht Kalle Erm peab ametlikuks asutamisajaks. Kalurikolhoosi lagunemise ja Keskuse klubi likvideerimise järel valitses tuleviku suhtes suur teadmatus ja proovegi tehti pea kaks aastat kapelli juhendaja kodus. Päikese tõi päevadesse koostöö algus Viimsi rahvamajas tegutsenud M/E Viiraga. Pärast 1994. aasta Viimsi rahvamaja põlengut alustas 1997. aastal tegevust MTÜ Viimsi Huvikeskus, mille all tegutseti kuni selle likvideerimiseni 2019. aastal. Järgnevalt sai entusiastide poolt asutatud mittetulundusühing Viimsi Rahvakultuuri Selts, mille all tegutsetakse koos segakoori Viimsi, rahvatantsurühma Valla-alune ja rahvamuusikaansambli Piritaga tänaseni.
Kalle Erm on uhke, et kapell on suutnud pikalt koos püsida. “Olen kuidagi eriliselt õnnistatud ja tunnen uhkust meie kapelli pikaajalise püsikoosseisu üle. Miski imeline sisetunne ja tõmme ning austus nii me endi kui ka isiksuste ja rahvamuusika vastu on aidanud meil edukalt tegutseda juba 33 aastat. Oluline on mainida, et alates 2009. aastast oleme osalenud kõigil üleriigilistel pilli- ja rahvamuusikapidudel. Lisaks oleme läbi kolmekümne aasta regulaarselt esinenud paljudel olulistel Viimsi valla kogukonnasündmustel, 1990ndatel erinevate rahvatantsurühmade saateansamblina paljudel rahvakultuurifestivalidel Põhjamaades ja üle Euroopa. Koos rahvatantsurühmaga Valla-alune oleme pakkunud rahvalikku meelelahutus- ja folklooriprogramme erinevatest riikidest ja rahvusest turismigruppidele Viimsi vabaõhumuuseumis ja mujal. Viimase kümnendi eriliseks väljakutseks oli osalemine rahvamuusikaorkestri koosseisus muusikali „Aken vastu päikest“ etendustel Viimsi huvikeskuses,“ räägib kogenud pillimängija.
Tegusale Kalle Ermile lisaks on kollektiivis tekkinud tuumik, kellele teised saavad toetuda, kuid kõigile on rahvamuusika südamelähedane ja oluline.
Kairi Lehtpuu: “Üks meeldejäävamaid välisreise oli minu jaoks Aselesse 1997. aastal Rootsi sõprusrühma juurde, kuhu olid kokku tulnud tantsijad ja muusikud Soomest, Saksamaalt ja mujalt. Meie kapelli liikmed said sellelt reisilt palju uusi tutvusi ja palju pillinoote.”
Merle Leipalu: “Mulle meeldib rahvamuusika ja on hea, et kõike ehedat ei saa kommertsiks teha. Motiveerivad toredad esinemised ja rahvamuusikaüritused ning õnneks neid ikka jätkub.”
Mariko Männa: “Osa meist on käinud samas Viimsi koolis ja muusikakoolis, me tunneme üksteist läbi ja lõhki, oleme sõbrad – nii on väga lihtne jätkata ühist pillimängu. Ma tegelikult ei kujuta ette, et ma ei mängi pilli, siis on justkui midagi puudu.”
Marge Kaskpeit: “Mulle tundub, et rahvamuusikanautijaid on rohkem kui neid, kes ise mängida oskavad või tahavad. Ma ei tõmbaks punast joont klassikalise ja rahvamuusika vahele, kuigi muusikakoolides on õppetegevus suunatud rohkem klassikalise muusika poole. Eks igaüks peabki leidma oma.“
Arvo Hirvesaar: “Olen iseõppija. Minu nooruses, tehnikumi ühikas, oli kitarri õppimine väga populaarne. Kõik, kellele karu kõrva peale polnud astunud, üritasid Beatlesi ja Rollingite lugude duure mängida.”
Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor
XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu: Viimsi kollektiivid teel peole
Rahvatantsurühm Valla-alune on alates 1990. aastast osalenud kõigil seitsmel tantsupeol.