Traditsioonidest, hoolimisest ja tasakaalust
Käes on juulikuu – kauaoodatud suve keskpaik. Kuigi ilmataat ega ka riigi valitsus ei ole meid sel aastal liigselt hellitanud, on meie ümber olnud viimasel ajal ka rohkelt ülendavaid ja ühendavaid hetki. Usun, et “Iseoma” peo emotsioonid ning taaskord kokku lauldud ja tantsitud ühendused kannavad meid veel kaua. Meie tantsu- ja laulupeo traditsioon on kindlalt kalleim ja elujõulisim pärand, identiteedi hoidja, mida meist igaüks võiks kord elus kogeda.
Sel nädalavahetusel avavad paljud viimsilased taas oma koduväravad, sest 12. juulil toimub juba armsaks saanud Viimsi kodukohvikupäev. Mul on tõeliselt hea meel, et see traditsioon on meie vallas nii tugevalt juurdunud. Sel aastal ootab meid 49 omanäolist kodukohvikut – igaüks oma näo ja looga. Soovitan tutvuda programmiga veebilehel viimsikohvikutepaev.ee ja leida oma lemmik.
Kodukohvikupäev pole pelgalt maitseelamuste nautimine – esindatud on mitmed rahvusköögid, pakutakse suhkruvabu maiused, kohvikud on pere- ja lastesõbralikud ning lisaks toidule pakutakse mitmetes kohtades ka rikkalikku kultuuriprogrammi. Eriti südamest kutsun märkama kohvikuid, mille taga on meie noored – noorte ettevõtlikkus ja pealehakkamine on imetlusväärne. Toetame neid oma kohaloluga!
Kuid lisaks headele emotsioonidele tuleb meil vaadata otsa ka tõsiasjadele. Tänases lehes käsitleme valusat, ent vajalikku teemat – lähisuhtevägivalda Viimsis. Statistika näitab, et oleme Eestis kahjuks esirinnas peresisese vägivalla juhtumite osas, sealhulgas juhtumites, kus kaasosalised on alaealised. See on kurb ja kainestav tõsiasi.
Usun, et nende arvude taga on ühest küljest kõrgem teadlikkus – meie kogukonnas märgatakse rohkem ja julgetakse ka reageerida. Samas ei saa see olla õigustus ning meie kohus on reageerida ja tegutseda – tõsta teadlikkust vägivalla olemusest, pakkuda tuge nii ohvritele kui ka vägivallatsejatele. Me ei tohi unustada, et ka vägivallatseja käitumise taga on tihti valusad kogemused ja lahendamata probleemid.
Vägivallavaba Viimsi ei ole pelgalt loosung, vaid ühine eesmärk, mille nimel peame tegutsema ühtse kogukonnana, võttes eesmärgiks vähendada vägivalla juhtumeid Viimsis ning luua turvaline ja hooliv elukeskkond kõigile elanikele.
Viimsi ei ole ainult koht, kus elada. See on meie kodu, kus igal inimesel on õigus tunda ennast väärtuslikuna, nähtuna ja hoituna. Märkamist ja hoolimist ei ole kunagi liiga palju. Usun, et meil Viimsis on seda kvaliteeti palju, seda näitab kasvõi meie aktiivne viimsilaste FB grupp, kus enamuses on postitused, mis kantud soovist muuta meie ühist kodu paremaks.
Mind on alati kandnud üks hea Eesti vanasõna: kus viga näed laita, seal tule ja aita! See on tiivustanud mind vastu võtma nii külavanema rolli kui ka kandideerima meie valla volikokku. Tänaseks olen õppinud, et kogukonnas iga liige on oma rolliga väärtuslik – ühed annavad ideid, teised teostavad ja igas vingus leidub alati mingi killuke edasiviivat jõudu. Meie jõud ja edu peitub selles, kuidas me oma tugevused ja nõrkused kooskõlla saame.
Soovin kõigile imelist suve! Leidkem aega enda ja oma lähedaste jaoks, avastagem Eestimaa kauneid paiku, väekat loodust ja lugegem läbi vähemalt üks inspireeriv raamat.
Annika Vaikla
abivallavanem