Liina Viies ärgitab inimesi unistama ja tegutsema 

Viimsilase Liina Viiese töö on viinud teda pikalt võõrsile – ta on olnud diplomaatilisel tööl nii Soomes, Poolas kui ka Iisraelis. Praegu on ta väliministeeriumis ülemaailmse eestluse nõunik ja ärgitab inimesi unistama elust Eestis 25 aasta pärast.  

Unistamisprojekt kannab nime „Hakkab Looma“. On muidugi tähelepanuväärne, kui üldise ärevuse ja majandusliku keerukuse foonil tulevad inimesed kokku ja hakkavad unistama. Teisalt aga, millal siis veel unistada? 

Kuidas sa unistama sattusid? 

Selle unistamise projektiga sattusin kokku ühe „Hakkab Looma“ tiimiliikme kaudu. Meil mõlemal on lapsed ja teame omast käest, kui palju noored tänapäeval ärevust kogevad. See mõjutab nende edasisi otsuseid, sealhulgas ka väga olulisi. Märke on õhus veel mitmeid,  näiteks sündimuse vähenemine peegeldab, kuidas noored tänast päeva tajuvad. Ka selle aasta statistikaameti rändeandmed näitavad, et eelmisel aastal on Eestist lahkunud enam kodanikke, kui siia tagasi tulnud. Eks tasubki vaadata veidi igapäevast ärevusfooni, mis meie elusid saadab. Vahel on raske argipäevast välja tulla, sest elu on nagu veskikivi jala küljes kinni. 

Nii et kui ma kuulsin projektist, mis võimaldab tegeleda tulevikumõtlemisega ja mille eesmärk on aidata eestlastel leida omale  head pidepunkti, siis see oli lihtsalt õige ajastus. Mul on selline tunne, et selline harjutus on paljudele vajalik – korraks peatuda, sügavalt järele mõelda ja oma võimalik teekond tulevikku selgemaks saada. Sest tulevikuteadlased on öelnud: “Tulevikke on mitu, tuleb vaid enda oma üles leida.“ 

Mis tegi projekti külgetõmbavaks? 

Ka välismaal elab palju eestlasi, u 120 000 kodanikku ja veelgi enam neid, kes on eesti päritolu. Praktiliselt ju igas eesti peres on mõni lugu rääkida – kellel sugulased 1944. aastal põgenenud või siis tänasel päeval noored, kes õppimas-tööl või maailmas rändamas ja juba paikseks jäänud, kes Austraalias, kes Hispaanias või mujal maailmas.  

Minu sooviks oli, et unistamise aktsioon ei lõppeks seekord riigipiiriga, vaid jõuaks meie võõrsil elavate eestlasteni. Me oleme nii väike riik, et see on tegelikult oluline, et kõik, kes soovivad, oleksid kaasatud. Eriti, kui mõtleme, milline on tuleviku Eesti. Nii et minu missiooniks sai kaasa mõelda, kuidas viia „Hakkab Looma“ üle riigipiiri ka meie kogukondadesse üle ilma. 

Kuidas see viimine siis käib? 

On kõige parem esmalt see protsess ise läbi käia. Nii ma tegin läbi unistuse juhi koolituse. Seni olen unistamist läbi viinud umbes 300 inimesele, kes on oma mõttes rännanud aastasse 2050 ja sealt õnnelikult ka tagasi jõudnud.  

Kui 3. mail toimus suur üle-eestiline aktsioon, loodi unistamise pesad raamatukogudes üle kogu Eesti. Mõtle, kõik inimesed korraga unistasid tulevikust, elust Eestis aastal 2050. Aitasin siis luua Eestisse naasnud eestlastele, peamiselt USA ja Kanada 3.–4. põlvkonna eestlased, kes ei tunne end eesti keeles veel nii mugavalt, ingliskeelse unistamise pesa. Nad tõid kaasa oma võõrsil saadud kogemused, oskused ja teadmised. Minuni on jõudnud teated ka New Yorgi kultuuripäevade unistamise pesast ja siitsamast, üle lahe Eesti organisatsioonide võrgustikust Soomest.   

Millest välismaal elavad eestlased unistavad? 

Need, kes on Eestisse tagasi kolinud, kuulevad tihti küsimust: „Miks sa sealt kaugelt Eestisse tulid?“ Nad peavad põhjendama oma otsust, olgu selleks praktiline kaalutlus või sügavalt isiklik emotsionaalne side kodumaaga. Tuleviku Eestis oleks olukord pigem selline, et kui keegi otsustab Eestisse kolida, kas oma juurte pärast või lihtsalt siirast huvist siinse elu vastu, siis vastuseks oleks: „Muidugi! Sest Eesti on ju parim paik elamiseks.“   

Veel tuli esile mõte, et aastal 2050 on meie liidrid just need noored, kes täna paistavad silma maailmas oma PISA testidega. Uus põlvkond kujundab me elu tuleviku Eestis, olles targad, kaasavad ja kogukondadega dialoogi pidavad tugevad liidrid. Loomulikult on unistatud palju ka rohelisest metsasest Eestist, kus keskkond on hinnatud ja hoitud. 

Kas sa oled ise ka unistanud, koos perega näiteks? 

Jah, seda võib vabalt teha oma perekonnaga. Me tegime seda ühel kevadisel õhtusöögil, kus kohal kolm põlvkonda, nii meie pere kolm last kui ka minu 86-aastane ema. Meie peres juhtus niimoodi, et algul olid mehed pigem umbusklikud, aga siis, kui juba olime ühises unistuses kokku leppinud, jätkasid mehed veel tükk aega arutamist ja lõpuks lasid tehisarul isegi unistusest pildi joonistada.  

Tundub, et läbi mitmete unistuspesade on läbivaks jooneks, et Eesti aastal 2050 on selline veidi ürgne, metsane, roheline, mõnus, samblane koht. Siin on palju kultuurielu sümbioosi ning inimlikku ja vaikset linnaruumi, natuke nagu elu pargis. Ning inimestena oleme sallivad ja sõbralikud üksteise suhtes.   

Mis unistustega edasi juhtub?  

Kõik unistused saab sisestada www.hakkablooma.ee veebikeskkonda. Unistad sa siis üksi, sõbraga või mõne seltskonnaga. Unistus ise jääb anonüümseks, nime ei küsita. Küll aga küsitakse piirkonda ja vanust. See on teadlaste soov, et saada aimu, millest näiteks unistavad inimesed Viimsis või siis Hiiumaal. Kindlasti on ka pööraseid unistusi ja nii see peabki olema, sest muidu ei lähe elu ju edasi.  

Tegelikult see, et teadlased analüüsivad meie unistusi, annab teadmise, et nende unistustest võib saada meie ühine sõnum riigi- ja kogukonnajuhtidele, inimeste antud mandaat. Nii saab iga inimene teha Eesti tulevikku enam enda nägu, kui ta julgeb unistada.  

Kusjuures igal inimesel on võimalus oma unistus ellu viia. Kuidas? Kõigepealt on hulga lihtsam elada, kui sul on pikem ajajoone perspektiiv ja kui pead tegema edaspidi aastate jooksul mitmeid otsuseid, liigud vaikselt samm-sammult oma unistuse suunas.  

Ja tegelikult annab unistamise läbitegemine inimesele lihtsalt hea sisemise tunde. 

Oled viimsilane, mis siinses elus võlub? 

Kui ma Viimsisse 2008 kolisin, valisime kodu sellise linnalähedase pooleldi maalelamise tundega ja sestsaadik oleme oma käikudel näinud siin nii rebaseid, kitsi, jäneseid kui ka siile. Muide, eelmisel aastal tuli me aeda elama üks siil. Ta avastas, et kõik ümbruskonna naabrid on nõus talle meelehead tegema ja kassitoitu pakkuma, nii sõi ta vaeseke ennast paksuks ja mahtunud enam vanast käigust vihmaveetoru ja seina vahelt läbi. Esimest korda nägin sellist asja. Vaeseke, pressis nii, et okkad kriipisid, kuidagi ei mahtunud. 

Ma kõnnin palju, meil on Iisraelist varjupaigast võetud koer Kutsa, temaga me käime läbi kõik Viimsi matkarajad, mõisapargi ja mäealused. Päris suuri ringe teeme. Rääkimata sellest, et mu abikaasal on nüüd tulnud hea harjumus aastaringselt meres ujumas käia,  ka sinna läheme jala.  

Tegelikult on Viimsi väga ilus ja roheline praegu. Me võime ju igasugustest asjadest unistada, aga võrdluses mõne teise piirkonnaga on Viimsi elukeskkond hea. Me lihtsalt peame  märkama, hoidma ja väärtustama seda, mis meil siin on. 

Liitusid ka Viimsi Ranna lionsitega, mida seal ette võtate? 

Sellel kevadel teeme koostööd Viimsi kooliga, kellele on oma õpilaste toimetulek väga oluline. Kogu see eksamite ettepoole toomine ja põhikooli lõpetamise pinge, kui terve aasta on vaja tulemusi näidata, elulised küsimused, mis sinust saab, kuhu kooli sa edasi lähed,  eksamiärevus, kõrge nutisõltuvus võib häirida tulemusi ja keskendumist. Tore, kui lapsel on olemas kindlustunne ja hea perekond, kes aitab tal keerulistel hetkedel hakkama saada, aga kõikidel noortel seda privileegi kahjuks ei ole. Ja nii me tulime koolile appi, et iga Viimsi koolilõpetaja leiaks omale sobiva tööriista, kui eksamipinge kipub sooritust takistama.  

Tegime lõvinaistega korjanduse Artiumis teatrietenduse ja koogimüügiga, et saada kokku esmane fond, millest kool saab teha õpilastele vaimse tervise koolitusi. Ideaalis oleks ju tore mõelda, et noortel, kes teevad oma lõpueksameid, ei teki tulevikus üldse paanika momenti. Või et nad vähemalt teaksid, et nüüd on see hetk käes ehk oskavad selle olukorra ära tunda, rahuneda ja edasi toimetada.  

See on tegelikult vajalik oskus terveks eluks. Eks selliseid hetki võib meil kõigil elus ette tulla, kus süda puperdab ja tundub, et maailm jääb seisma. Isegi minul, tunnistan, et Iisraelis töötades pärast raketirünnakuid Tel Avivile tekkisid mul hiljem vahel paanikahood, täiesti ootamatutel hetkel. Aga ma leidsin endale viisi, kuidas ise teadlikult oma meel uuesti rahulikuks saada.  

Kool on tõesti tublilt tegutsenud, hoolides väga, et iga lõpuklassi noor leiaks just talle sobiva meetodi. Noorte vaimse tervise töötubade projekt jätkub Viimsi Ranna Lionsi toel uuel kooliaastal. Kui keegi soovib omakorda toetada, võib julgelt ühendust võtta kooli või meie naiskonnaga.

Annika Koppel

Viimsi Teataja toimetaja

Fotod: arhiiv