Lähisuhtevägivalla juhtumitest piirkonnapolitsei vaates  

Lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamine on piirkonnapolitsei üks põhiülesanne. Nii nagu kõigi teiste asjaosaliste jaoks on ka politseile tegemist keerulise teemaga. Raske on just see, et süüteotunnused ei ole alati selged. 

Faktid toimunu kohta on vaja tõendada, kuid sageli puuduvad sündmusel tunnistajad, video- või helisalvestused. Küll aga on paljudes juhtumites tõendamisel abi olnud 112 tehtud kõnedest sündmuse hetkel. Teadaolevalt kõned salvestatakse ja taustal võib olla kuulda vägivallatseja karjumine, ähvardamine või lapse nutt. Tunnistajateks on tihti teised pereliikmed, kes kuulevad või näevad pealt. Osade registreeritud juhtumite teatajateks ongi täisealised või alaealised lapsed. Sageli ka sõbrannad.  

Kahjuks vanemaealistelt tuleb kõnesid üliharva. Kindlasti ei saa arvata, et vanemaealised puutuvad vägivallaga kokku üksikutel juhtudel. Pigem võivad põhjused peituda selles, et aastatega on õpitud vägivallaga kuidagiviisi toime tulema ja eks ole veel ühiskonnas tugevalt sees arusaam – peretüli on pere siseasi ja kuidas ikka võõrad aidata saavad. 

Füüsiline ja vaimne vägivald 

Spetsialistid, kes igapäevaselt lähisuhtevägivalla juhtumitega kokku puutuvad, näevad, et peamine on vägivalla avalikuks tulek ehk sõnum – vägivald ei ole pere siseasi. Ära jää üksi!  

Kui on märke vägivallast, siis alustuseks tuleb rääkida märkidest või konkreetselt toimunud vahejuhtumist usaldusväärsele lähedasele. Selleks võib olla pereliige, sugulane, sõber, naaber või kolleeg. Jagatud mure on pool muret. Avalikuks tulemine on samm lahenduste poole.  

Igal juhul füüsilise vägivalla puhul tuleb viivitamatult helistada 112. Füüsiline vägivald ehk kehaline väärkohtlemine on see, kui toimub löömine või asjadega viskamine ning selle tegevuse tagajärjel tekivad nähtavad vigastused (punetus ja hematoomid nahal, kriimustused, haavad, murrud) või mittenähtav valu (juustest tõmbamine, näiteks löögid kõhtu ja rinnapiirkonda). Rääkimata kägistamisest ja noaga löömisest.  

Vaimse vägivalla korral on keeruline otsustada, kas kutsuda abi või mitte, sest vaimse vägivalla mõiste alla mahub palju vägivalla liike. Viimsi valla statistikas ongi enamik väljakutseid seotud vaimse vägivallaga. Klassikalised teated „mees agressiivne, tuli kallale“ või „naine hüsteeritseb, karjub, loobib asju“ või „teismeline laps agressiivne, loobib asju, tahab kodust lahkuda“. Politseipatrulli saabudes selgub, et toimunud on valjuhäälne vaidlus, karjumine, ähvardamine ning nende juhtumite puhul ei ole veel füüsilist vägivalda kasutatud. Sellises olukorras on kõigil keeruline aru saada, millise vägivallaga täpselt tegemist on.  

Igal juhul on tegemist vaimse vägivallaga. Kuid tuleb eristada ühekordseid emotsionaalseid erimeelsusi pikaajalisest psüühilisest vägivallast. Emotsionaalseid vaidlusi tuleb ette igas suhtes. Oluline on siinjuures ära tunda psüühiline vägivald, kus eesmärgiks on ikka teise poole kontrollimine, alandamine ja hirmutamine. Väga tavaline, kui teisele öeldakse, et panen maja põlema, võtan lapsed ära, lähen kohtusse, tapan end ära või löön su maha, ma ei lase sul ära minna või vastupidi –  ma teen kõik selleks, et sa siit minema läheks. Nende väljendite kõrval käib kaasas ka solvamine, kus oma kõige lähedasemale öeldakse, et ta on lits, hoor, joodik, värdjas vms. 

Vägivald on hästi palju seotud emotsioonidega, ja mitte heade emotsioonidega. Viha, kurbus, ärevus on loomulikud ja lubatud tunded, kuid agressiivne käitumine on lubamatu. See hetk, kui impulsiivsus võtab keha üle – suu ei jää vait ning käed ja jalad kaotavad kontrolli –, on tundepuhang, mis küll möödub, kuid tegelikult tuleks õppida oma käitumist kontrollima.  

Kui ise nõu ei tea, küsi abi 

Vaimne vägivald võib kesta aastaid, kuni lõpuks jõuab ikka füüsilise vägivallani. Iga spetsialist, kes lähisuhtevägivalla juhtumitega pikemaajaliselt on kokku puutunud, näeb märke, mida osalised ise ära ei tunne või ei taha endale tunnistada. Seega, kui tunned, et pole põhjust 112 helistada, aga enam üksi hakkama ei saa, siis julgelt tuleb lasta end nõustada spetsialistidel. Ühendust võib võtta sellega, kes endale tundub mugavam – piirkonnapolitseinik, ohvriabitöötaja, sotsiaaltöö või laste heaolu spetsialist.  

Ideaalis võiksime ühiskonnas liikuda suunas, kus vaimse vägivalla märkide puhul on tava otsida tuge otse psühholoogidelt ja pereteraapiast. Täna pakub ka Viimsi vallavalitsus vaimse tervise teenuseid, need on projektipõhised, aga samm selles suunas, et abi oleks rohkem kättesaadav. Nii et kellel täna endal rahalisi vahendeid pole, aga nõustamist on vaja, siis nõustamisele saab. 

Kui lähisuhtevägivalla teatele reageerivad sündmuskohal patrullpolitseinikud või järelkontrollis piirkonnapolitseinik, siis esimesena küsitakse, mis juhtus. Kui on nähtav vigastus, siis võib juba aimata, mis juhtus. Kild killu haaval koguneb info ja  pilt toimunust pannakse kokku. Teinekord tekib aga segadus, sest üks osapool räägib üht ja teine teist.  

Segased juhtumid on tihti agressiivselt käituvate alkoholi kuritarvitajatega, kus just koos tarvitatakse alkoholi ja mõlemad pooled on füüsiliselt teineteisele vigastusi tekitanud või ühel juhtumil tekitas vigastuse üks pool ja järgmisel juhtumil juba teine. Enamike selliste juhtumite puhul, kui osaliste emotsioon raugeb, nad on saanud kaineks või kainemaks, siis kummalgi poolel pretensioone ei ole. Nende pöördumised kestavad aastast aastasse, kuni lahku kolimine või see kõige hullem neid lahutab. 

Lähisuhtevägivald ja vaimse tervise mured   

Omajagu peavalu põhjustavad lahutavad lapsevanemad, kelle omavahelised kokkulepped ei toimi ja oma arvamust püütakse kehtestada läbi politsei või lastekaitse. Võtta sündmuskohal vastu otsus, kelle hoolde laps olukorras jätta, on keeruline kõigile, kuid infot juurde kogudes ja üheskoos arutledes jõutakse ajutise võimaliku parima lahenduseni.  

Märkimisväärse osa lähisuhtevägivalla juhtumite juurpõhjused jõuavad tõsisemate ja süvenenud diagnoositud või diagnoosimata vaimse tervise muredeni. Esmakordsel kokkupuutel ei pruugi üldse aru saada, et ühel või teisel poolel või mõlemal on vaimse tervise probleemid, mida osatakse vastavalt olukorrale hästi varjata või inimene ei ole haigusteadlik ehk ta ei tunnista endale, et tema käitumine on probleem ja ta teeb kahju nii teistele kui ka iseendale.  

Kõikvõimalikele vägivallateadetele politsei reageerib ja annab hinnangu vastavalt riskidele. Väljaselgitatud riskid maandatakse paljude erinevate tegevustega – eraldamine, kainenema viimine, nõustamine, psühholoogiline nõustamine preventiivne vestlus, ärakuulamine, kokkulepete sõlmimine, kriminaalmenetluse algatamine, esmasteks menetlustoiminguteks lühiajaline kinnipidamine, programmid, teraapiad, ravi, tahtest olenematu ravi, ärakolimine, varjupaika minemine, suhtluskorra paika panemine, loomade ja vara jagamine, lähenemiskeeld, kriminaalhooldus, lepitumenetlus ja väga harva tõsiste tagajärgedega juhtumites reaalne vangistus või vahistamine, sundravi. Kõike seda organiseeritakse võrgustikutöös koos osapoolte ja koostööpartneritega (ohvriabi, lastekaitse, sotsiaaltöö spetsialistid, naiste varjupaigad, laste turvakodud, juristid, psühholoogid, haridustöötajad, harvem perearstid ja psühhiaatrid, uurijad, prokurörid). 

Üheskoos saab vägivallale vastu 

Viimsi vallas on tänavu 11. juuni seisuga registreeritud juba 91 lähisuhtevägivalla teadet, mis on võrreldes varasema nelja aastaga samal perioodil suurim number. Juhtumitest 62% on laste osalusega. Täpset uuringut ei ole läbi viidud, miks just Viimsi vallas laste osaluse protsent on suur. Viimsiga võrreldavas Rae vallas on laste osalusega juhtumite arv samuti suur. Võib eeldada, et antud valdades elab palju lastega peresid ja just väikelastega peresid ning nn uuema põlvkonna teadlikumad emad julgevad seista oma õiguste eest. Ehk teada antakse vägivallast varasemates faasides ja esmastes vägivallatsüklites. Siinkohal on oluline teada, et vägivallatsüklid korduvad, vägivald ajas süveneb – leppimisfaasid muutuvad lühemaks ja vägivald intensiivsemaks. Solvamine läheb üle ähvardamiseks ja ühekordsed löögid peksmiseks, kägistamiseks.  

Kui tundub, et selles keerulises ja tõsises teemas pole lahendusi ja väljapääsu, siis tuleb endas see julgus leida ja end kokku võtta, et kellelegi teada anda. Kui juba ollakse muret jagatud, erinevaid spetsialiste teavitatud, kuid muutust pole, siis igal juhul uute vägivalla märkide korral anda uuesti teada. Üheskoos loome turvalisust ja liigume vägivallatu elustiili poole.

Maria Bulak 
piirkonnapolitseinik  

KÜSI ABI

116 006 OHVRIABI KRIISITELEFON 

Helista, kui sinu kallal on tarvitatud füüsilist, vaimset, seksuaalset või majanduslikku vägivalda. Pöörduda võivad ka abivajajast teatajad. Nõustamine on võimalik eesti, vene ja inglise keeles. Kui sa ei soovi telefoni teel vestelda, võid kirjutada veebivestlusesse aadressil www.palunabi.ee. 

116 111 LASTEABI KRIISITELEFON 

Oodatud on kõik pöördumised, mis on seotud laste ja lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja teatada abivajavast lapsest. Pöörduda võivad nii lapsed ise kui ka täiskasvanud. Nõustamine on võimalik eesti, vene ja inglise keeles.  Kui sa ei soovi telefoni teel vestelda, võid kirjutada veebivestlusesse aadressil  www.lasteabi.ee. 

660 6077 VÄGIVALLAST LOOBUMISE TUGILIIN 

Kui oled mures oma vägivaldse käitumise pärast ja soovid sellest vabaneda, võta ühendust vägivallast loobumise nõustajatega E–R k 10–16.  Nõustamine on võimalik eesti, vene ja inglise keeles. Võid jääda anonüümseks. Kui sa ei soovi telefoni teel vestelda, võid nõustajatele kirjutada ka e-posti aadressil tugiliin@sotsiaalkindlustusamet.ee.