Kohtumine Neeme Järviga
"Inimesed on vihased,“ lausub Neeme Järvi, kui intervjuuks kohtume. Lugu ise on üsna tüüpiline, kui tuleb välja, et Boldi takso ootab teid teises kohas, kuhu olete selle tellinud. Saab muidugi ühendust võtta, aga siis selgub, et juht ei räägi eesti keelt.
Taksojuht siiski soostus sõitma kohta, kus Neeme Järvi teda ootas, aga vihane polnud mitte tellija, vaid juht, kes pahandas dirigendiga. „Mina räägin hästi vene keelt, ega mul ei ole vene keele vastu midagi, ja mul ei ole kunagi mingisuguse keele vastu midagi. Ja mina ei süüdistanud teda, et ta ei räägi eesti keelt. Ta ise kohe ütles, et ei saa eesti keelest aru. Eks teised olid temaga juba varem pahandanud.“
Kirjutage, et inimesed ei peaks olema vihased, vaid sõbralikud ja viisakad, ütleb Neeme Järvi.
See lugu juhtus varem, sest maestro oli juba kodus ja hoopis mina läksin talle külla. Aga et see oli äsja juhtunud, nii et sellest alustasimegi. Kohvi ja kapsapirukate kõrval, mida lahkelt pakuti.
Neeme Järvi ees laual on paks raamat, Gennadi Roždestvenski. Teise, natuke õhema raamatu kaanel on kiri „Haydn“. Siis on seal veel üks valgete kaantega raamat, mille pealkiri on „Dirgent. Muusika tahutud Neeme Järvi“. See ongi meie kohtumise põhjus.
Mis raamat see on, palun rääkige lähemalt.
See raamat on kirjastaja Sirje Endre ette võetud ja Neeme Järvi sõpruse nimel tehtud. Tegime veel ühe raamatu, niikaua, kui oleme veel siin maailmas. Sest lõppude lõpuks, ma ei ole ikka suutnud maailmale selgeks teha, kes see dirigent on. Mis dirigendi nimetuse taga üldse peitub? Sakslased ütlevad kappelmeister, Jaapanis või Hiinas olin band director. Nii et see orkester on üks bänd. Kas eesti rahvas teab, mis on sümfooniaorkester? Mina ei ole veel suutnud aru saada sellest, et kuidagi ei tehta suurt vahet ühe bändi ja teise bändi vahel. Räägitakse ühest singlist – mul tuleb välja singel. Mis asi see singel on? Plaat, üks lugu. Aga mina teen plaadi valmis oma bändiga, kus on 80 minutit klassikalist muusikat iga plaadi peal. Raamatu vahel on ka plaat. Mul on 500 tükki niisuguseid tehtud elu jooksul. Nii et kes see Neeme Järvi siis on, kui ta 500 plaati tegi?
Kes ta siis on, kuidas ta tee plaatideni leidis?
Ma olin üheksa-aastane, kui käisin Raekoja platsi plaadipoes ja leidsin sealt ühe plaadi. See polnud Melodija plaat, vaid välismaine ja sinna peale oli kirjutatud Gustav Mahler, 4. sümfoonia, esitas Tšehhi filharmoonia orkester. Ma kuulasin seda ja armusin Mahlerisse, armusin muusikasse üleüldse. See hakkas nagu kulutuli mulle sisse, et ma pean olema dirigent. Vend Vallo juba oli. Õppisin Tallinna muusikakoolis löökpille, olin vast 14-aastane, kui tahtsin konservatooriumisse minna. Aga ma ei saanud sinna sisse, sest konservatooriumisse võeti alles 18-aastaseid inimesi. Ma pidin Tallinna muusikakoolis edasi õppima. Mis ma siis õpin? Koorijuhtimist.
Kas see oli samm dirigeerimisele lähemale?
Minu õpetaja oli Helmi Voore, rahu tema põrmule, ja paljud teised, keda meie hulgas ammu-ammu ei ole. Nemad andsid mulle esimese kooli koorijuhtimisest. See on ka dirigeerimine. Tihti arvatakse, et dirigent on see, kes oskab kätega vehkida. Kui sa vähe vehid, siis arvatakse, et orkester mängib niigi hästi ja kõik laulavad ilusti, mida seal juhatada on?
Vaat, dirigeerimine ei ole vehkimine, ei ole taktilöömine. Dirigeerimine on kätega jutustamine, et tuua publikuni seda ilusat muusikat – sa justkui joonistad seda muusikat, sul on tehnika, mille kaudu sa oskad seda selgitada, nii nagu me räägime üksteisega. Võid ju mängida näiteks viiuliga kõik noodid maha, aga seda ei ole huvitav kuulata. Aga kui ilusti mängitakse seda viiulit, siis on juba huvitav kuulata.
Võibolla kõige keerulisem on inimestele selgitada, et kui mina lihtsalt loen takti ja kõik mängivad noodist, siis see on alles asja algus. See on suure muusikategemise juures üks kõige väiksem detail.
Olete ERSO eluaegne aupeadirigent. Kuidas ERSO-l läheb?
ERSO on meil niivõrd fantastiline orkester. Ta oli alguses Eesti Raadio Sümfooniaorkester, nüüd Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. ERSO on 100 aastat vana. Vanasti pandi raadios mikrofon ette ja mängiti. Ja siis, kui ERSO mängis, rahvas kuulis muusikat. Mina tulin tööle esimest korda noore dirigendina aastal 1960. Siis oli Eesti Raadios suur segakoor, estraadiorkester ja sümfooniaorkester – kolm kollektiivi. Tänapäeval Eesti Raadio all ei ole ühtegi kollektiivi.
Mul on hea meel, et ERSO kontserte külastatakse hästi. Et seal toimub midagi huvitavat, mängitakse eesti muusikat ja maailma muusikat. Ja kuna me teeme heliplaate, siis natuke see aitab ka, et ERSO-t tunnistatakse praegu kui ühte väärtuslikku maailma orkestrit.
ERSO on kullatükk siin selles suures segaduses, mis ümberringi toimub. Aga meil ei ole kuskil olla, meil ei ole korralikku saali. Me võitleme, et kuidagi Estoniale natuke õhku sisse puhuda, et saaks rohkem ruumi, et saaks tantsida kaks sammu rohkem või et saaks akustika paremaks teha. Tahetakse see ilus tempel ära lõhkuda, selle asemel, et teha üks korralik Eestit esindav maja.
Teie arvate, et peaks ehitama uue maja?
Jah. Viimsis näiteks, suhteliselt pisikeses kohas, on oma kontserdimaja. Mul on niisugune tunne, et Viimsis on niisuguseid mõtlejaid inimesi rohkem. Pärnus on kontserdimaja. Ja MUBA muidugi, see on hea näide, aga selleks oli ka vaja väga palju võidelda. Vardo Rumessen omal ajal võitles tulihingeliselt muusikaakadeemia ehitamise eest. Isegi kontserdisaal sai 20 aastat hiljem ehitatud selle juurde. Pärdile ehitatakse praegu Rakveres kontserdimaja, aga orelit ei saa ehitada, sest see olevat liiga kallis. Pärt, see on ju maailmas nagu Johan Sebastian Bach. Kujuta ette, Bachil ei ole orelit!
Eesti rahvas ehitas Estonia teatri 100 aastat tagasi. Vaadake, missugune ilus maja see on. Selle aja vajaduste järgi ehitati, rahvas aitas, Juhan Liiv tõi isegi oma pintsaku sinna, raha tal polnud. Andmisrõõm peab olema.
Me oleme kunagi olnud samas olukorras nagu ukrainlased on praegu. Meid on anastatud, meid on lõhutud. Aga me elame, oleme saanud tagasi oma riigi. Ma arvan, paljuski ka tänu Lennart Merile, kes oskas rääkida prantslastega prantsuse keeles, sakslastega saksa keeles, rääkis ka inglise keeles, ja rääkis asjad selgeks. Pärast teda pole enam olnud niisugust inimest.
Suvel tuleb taas Pärnu muusikafestival – 15. korda – ja Järvi akadeemia. Sellest on saanud üks hinnatumaid klassikalise muusika festivale kogu maailmas. Mis on selle fenomen?
See on niivõrd populaarne ja vajalik, ta on saanud oma hea nime just tänu sellele, et seal toimub kvaliteetne muusika tegemine. Tulevad muusikud nt Berliini filharmooniast ja suurtest Euroopa orkestritest. Meil Eestis on ka oma noorte muusikute suurepärane kaader. Kui kõik koos mängivad, siis nad saavad tohutu hea kooli. Kusjuures ise nad on ka juba meistrid, aga tase läheb järjest paremaks. Nii et tegelikult Pärnu on üks hariduslik ettevõtmine kõigepealt ja muusikategemine on lõbu – nad teevad tõeliselt sada protsenti muusikat. Igaüks annab oma parima. See on vägev, kuidas nad viiulit mängivad, see ei ole rutiin, see on armastus.
Kas muusik peab oma tööd armastama?
Jah, aga väga vähe sa leiad armastust töö vastu muusikategijate hulgas, kellele see on igapäevane elu ja palgatöö. Nad tulevad hommikul kella kümneks tööle noote mängima ja üks mees vehib seal ees, kes nõuab igasuguseid asju. Mis ta seal nõuab, mina ju mängin, eks ole! Ja see, kes nõuab, ei ole tasemel, väga sageli. Nii et töö käib, aga armastust selle asja vastu on väga raske sisendada, isegi väga professionaalsele muusikule. Aga see peab tulema.
Jõuamegi taas sinna välja, et kes see dirigent siis on?
Teate, ma nägin täna öösel õudusunenägu. Pidin minema juhatama ühte Rimski-Korsakovi ooperit, mida ma üldse ei tundnud. Mul ei olnud frakki. Ajasin ülikondi üksteise järel selga, ükski ei sobinud. Rahvas oli juba pool tundi oodanud ja kui juhatama läksin, ei leidnud ma orkestriauku üles. Selle peale ärkasin üles, ja kujutage ette, kui rõõmus ma olin, et ei pea seda Rimski-Korsakovi ooperit juhatama. See oli ainult uni. Suur maailm jälle ees lahti. (Naerab)
Kus on olnud Teie kõige suurem publik?
Laulupeol. Jaa, seekord ka, ERSO-ga teeme Eduard Tubina „Ristpulkade tantsu“. Aga muidugi ka Waldbühnes Berliini filharmoonikutega esinedes, seal oli ka tohutult rahvast.
Mis Te praegu veel teha tahaksite?
Mul oleks vaja tööd. Aga ma ei taha välismaale minna. Isu on täis sest välismaast, niisugusest traditsioonilisest, nädalast nädalasse muusikategemisest, kontserdid, sarjad. Reisimine, hotellid. Ma ei taha üldse kuskile minna enam. Ma olen igal pool ära käinud ja mis ma sinna enam lähen. Ma olen kodus, tahaks siin teha midagi. Kasvõi õpilasi juhatada, orkestreid kuskil. Muusikakooli õpilased peaksid algusest peale saama häid nõuanded. Kasvõi diktaati kirjutada. Teate, mis on diktaat? Ma mängin klaveril ette ja sa kirjutad noodid üles. Mina olen eluaeg seda teinud, jube kasulik asi. Noorte ja lastega tegelemine on põnev, igat asja pead juhendama ainult õigesti ja sa pead end kasulikuks tegema. Lapsel on vaja head õpetajat, kes oskab asja huvitavaks teha.
Kuidas Teil tervis vastu peab?
Tervisel pole häda midagi, kui ainult jalad ei valutaks mõnikord. Käimisega on ka raskusi, sest ma ei viitsi käia. Ma pole sporti suurt teinud. Kasutan keppi, lavale minek on natuke raske, aga kui ma sinna juba saan, siis istun pulti, ja hakkan kätega muusikat joonistama. See on tehnika küsimus. Igal erialal oma tehnika – kui sa viiulit või klaverit tehniliselt ei valda, siis ei saa ju mängida ka. Liikumine muusikas, tempot peab olema, peab valima õige tempo. Tead, kus natukene kiiremaks läheb, et huvi säiliks, ei veniks. Kellele me mängime lõppude lõpuks, kelle jaoks muusika on vajalik? See on loodud rahvale ja sa pead rahvale meeldima.
Kuidas rahvale meeldib?
See on põnev. Kui kontserdil juhatades tunned, et kuulavad ja midagi muutub, siis ma hakkan juba naeratama. Muidugi mõned ikka tukuvad, eriti mehed – naine kuulab, mees juba tukub. Ja kui siis ära lõpeb, mees ärkab üles, vaimustuses, et ära lõppes ja kukub plaksutama. (Naerab)
Eks muusika ole ennekõike suhtlemine, sa suhtled tohutu hulga inimestega. Ja sa pead mõjuma. Ma püüan mõjuda, ikka veel.
Annika Koppel
Viimsi Teataja toimetaja
Neeme Järvi sünnipäev on 7. juunil, täitub 88-aastat. Õnnitleme, soovime jaksu ja tervist ning õpilaste leidmist!
Foto: Annika Koppel