Kiisupehme kevadlill aas-karukell  

See, kes on oma elus kassipojale pai teinud, teab, kui pehme on loomakese karv. Vahel on aga pehmelt karvased ka taimed ja ühest sellisest me seekord räägimegi. Aas-karukell (Pulsatilla palustris) on üks kahest Eestis kasvavast karukellaliigist. Mõlemad liigid on looduskaitse all: aas-karukell III kaitsekategooria, palu-karukell (Pulsatilla patens) aga lausa II kaitsekategooria. Palu-karukella pole Viimsi vallast leitud, küll aga on leitud aas-karukella.   

Ajaloolised andmed näitavad, et aas-karukella kohati meie vallas 1972. ja 1981. aastal, vahepealseid andmeid väga pole. Sel aastal leidsin ühe kasvukoha Äigrumäelt. Elupaigalaik on väike, aga õisi oli ligikaudu 90. Ajalooliselt on teda leitud ka Kräsuli saarelt, praeguse kohta andmed puuduvad. Mitmel meie saarel on eeldused aas-karukellale sobivate kasvukohatingimuste osas olemas, aga andmebaasides hetkel selle liigi leiukohti meie saartele märgitud pole. Potentsiaalselt sobivaid kasvutingimusi võib leida muidugi ka mandriosast. Siinkohal kutsun lugejaid üles andma mulle märku, kui nad teavad veel mõnda kohta, kus see liik meie vallas kasvab.  

Kevadekuulutaja  

Karukellad õitsevad varakult – aprillis-mais. Nii kasutavad nad ära seda aega, kui teised taimed pole veel laiutama hakanud ning lava on nende päralt. Kevadel tunnevad neist rõõmu ka kimalased ja mesilased, kes on karukellade õite tolmeldajateks. Kuna aas-karukell on mitmeaastane taim, kel maa sees mustjaspruun risoom, siis saame neid aastaid samas kohas õitsemas näha. Seega seni, kuni elupaik on alles, saavad nad meie kevadesse värvi ja õieilu tuua.  

Välimus  

Aas-karukell on üleni pehmekarvane taim, mis võib kasvada isegi 50 cm kõrguseks. Tema maast välja sirutuva mitteharuneva varre otsa kasvab üks õis. Õis on üldjuhul 2–3 cm pikk, longus, kellukakujuline ja lillakat värvi. Vananedes õie värvus muutub sinakamaks, isegi hallikassiniseks. Kroonlehti aas-karukella õiel ei ole, lillaks on värvunud tema kuus tupplehte, mille otsad võivad ka väljapoole käänduda. See annab õiele veelgi enam kelluka kuju. Tupplehtede vahel peidavad ennast arvukad kollased tolmukad.  

Õievarre keskel kannab ta lehekeste rosetti nagu baleriinikleiti. Hiljem kasvatab ka maapinnalt lehti juurde, mis on hästi jagunenud. Botaanilises keeles nimetatakse seda jagunemist ebakorrapäraseks sulgjagususeks, aga kes selle sõna tähendust ei tea, võib silme ette manada porgandi lehed, kuid ebakorrapäratumalt jagunenumalt. See annab mingi ettekujutuse.  

Paljunemine  

Kui aas-karukell on ära õitsenud, siis sirutab ta taeva poole viljadega (pähklikestega) tuti. Neid tutikesi näeb suvel päris pikalt. Nimelt venitab ta oma vart pikemaks, et viljad, millel on pikad (isegi kuni 6 cm) ohted küljes, saaksid paremad võimalused emataimest kaugemale levimiseks. Siinkohal tasub mainida, et seemnetega levimine pika maa taha neil üldjuhul ei õnnestu.   

Seemned idanevad kas sama aasta sügisel, järgmisel kevadel või ei idane üldse. Seemnepank on tal väga lühiealine, mis tähendab, et seemned ei püsi looduses pikalt idanemisvõimelised. Osades kohtades, kus seemnete idanemiseks võimalused väga halvad, püsib liik alles tänu risoomidele.  

Kasvukoht  

Aas-karukell eelistab kasvada päikesele avatud kuival liivasel pinnasel, kus pole paksu kõdukihti. Nii leiame teda näiteks kuivade männikute päikesele avatud servadest, liivakarjääridest, millel on alasid, mis pole aktiivses kasutuses, raudteede äärest, aga ka luitealadelt ja kuivadelt rohumaadelt. Aas-karukell kasvab ka Lääne-Eesti alvaritel. Üheks tema arvukuse vähenemise põhjuseks ongi avatud elupaikade kinnikasvamine ja toitelisuse tõus pinnases, mis annab kasvueelise kiirekasvulistele taimedele. Arvatakse, et näiteks põlengud mõjuvad sellele liigile hästi, sest tuli hävitab maapinnalt nii teised taimed kui ka sinna aastatega kogunenud kõdukihi, aga jätab üldjuhul ellu pinnases peidus olevad aas-karukella risoomid. Ka mõistliku intensiivsusega niitmine või karjatamine toetab liigi püsimist, sest takistab avatud elupaikade kinnikasvamist.  

Väikesed häiringud võivad aas-karukellale mõjuda soosivalt, sest paljastub pinnas, mis oli varem kõdukihi all ja see võimaldab seemnetel paremini idaneda. Eelnevast tulenevalt võiks ju eeldada, et metsade raie võiks talle soosivalt mõjuda, aga probleem on ennekõike kasutatavas tehnikas. Masinad on rasked ja nii lõhutakse maapinnas paiknevad karukellade risoomid. Lisaks surutakse pinnas raskuse all kokku ja pööratakse seda ka tagurpidi, mis annab kasvueelise näiteks umbrohutaimedele. Sellistes tingimustes ei suuda aas-karukell kasvada.  

Nimed  

Nimetus „karukell“ viitab sellele, et taim on karvane nagu karu ja õis on kellukese kujuga. Vanad eestlased kasutasid aas-karukella kohta veel ka teisi karvasusele viitavaid nimetusi, näiteks „karukäpp“ ja „karvalill“. Paljud inimesed nimetavad karukelladeks hoopis ojamõõla – see ei ole õige. Ojamõõl ei ole karukellale isegi sugulane. Ojamõõl kasvab palju niiskemates tingimustes, on punakaspruuni õietupega ja tal on ka kroonlehed. Lisaks on ta palju sihvakam, pole nii karvane, kasvatab ühe varre otsa mitu õit, õitseb suvel ja kasvab aas-karukellast ka kõrgemaks.

Arvatakse, et aas-karukella ingliskeelne nimi small pasque flower on tuletatud prantsuskeelsest sõnast, mis tähendab lihavõtteid. See oleks ka igati mõistetav, sest karukellad õitsevadki munapühade paiku ja väidetavalt on osades Euroopa piirkondades karukelladega ka pühademune värvitud. Inglise keeles on taimi kutsutud ka tuulelilledeks (wind flower). Põhjus peitub selles, et taim eelistab kasvukohtadena lagedaid alasid ja need on Suurbritannias väga tuulised. Karukell ise muidugi kasutab seda tuult ära. Nimelt levitab tema seemneid tuul. Sellepärast on ta viljadel ka pikad ohted.  

Endeem  

Aas-karukell on Euroopa endeemne liik. See tähendab, et ta levib vaid siin ja siin on ka alati ta kodu olnud. Kasvukohad jäävad peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopasse. Põhja pool ta üldiselt 60. laiuskraadist kaugemal ei kasva. Riikidest on tema põhjapoolseks koduks Norra, Rootsi, Eesti ja Venemaa. Viimase puhul jääb tema levila põhjapiir Peterburi juurde. Üksikuid leide on tulnud aas-karukella kohta ka Soomest, aga seal ei ole ta pärismaine liik, vaid sisserändaja. Lätis kasvab see liik peamiselt ranniku lähedal, sest sinna jäävad ka liigile sobivad kuivad liivaalad.   

Väga mürgine taim  

Varasemalt oli aas-karukell paigutatud perekonda ülane (ladina keeles Anemone), kuid tõsteti eraldi perekonda karukell (ladina keeles Pulsatilla). Mõlemad perekonnad kuuluvad tulikaliste sugukonda, mida iseloomustab muuhulgas see, et nad on mürgised. Kuna karukellade näol on tegemist kaitsealuste taimedega, siis neid korjata ei tohi.  

Karukellad on mürgised just värskelt ja lausa nii mürgised, et võivad ärasöömisel ka tappa. Värsked taimed on väga kibeda maitsega ja võivad põhjustada mh iiveldust, oksendamist, peapööritust, halvatust. Nahale või limaskestale sattunud mahl tekitab tugevat ärritust, punetust, sügelust ja isegi ville. Kirjanduses mainitakse ka seda, et taimede korjamisel vabanevad lenduvad ained, mis kahjustavad silmi ja hingamisteid. See mõju avaldub väidetavalt ka taimede vaasis hoidmisel. Seega olgem targad, jätame karukellad rahus loodusesse kasvama ning imetleme neid seal.  

Kui karukellad ära kuivatada, siis mürgisus väheneb, sest protoanemoniin muutub õhuga kokkupuutes anemoniiniks. Kuivatatud taimi kasutati vanasti ka rahvameditsiinis. Sellega on katkestatud rasedusi ning ravitud ärevushäireid ja depressiooni.   

 Maris Markus  
keskkonna vanemspetsialist  

Kas teadsid, et … 

• … Eesti teadlaste 2002. aastal koostatud kasvukohtade uuringust selgus, et ligi kümnendik Eesti alast võiks teoreetiliselt sobida karukelladele kasvamiseks.  

• … Euroopas on teada mitu aas-karukella alamliiki ja üks neist (Pulsatilla pratensis subsp. hungarica) on kantud ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisasse kui ühenduse tähtsusega taimeliik, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist.  

• … karukellade loodusest väljakaevamine on keelatud ja üldjuhul ei ela taimed ka ümberistutamist üle.  

• … murdesõna “mõõl” tähendab hällivibu ehk painduvat puud, mille külge riputati häll ehk kätki.  

  Aas-karukellad õitsemas Äigrumäel. Foto: Maris Markus