Kelvingi lasteaed – meie pere lugu läbi 17 aasta  

Meie pere, kus kasvab neli tütart – Grete (19), Lisette (12), Anette (8) ja Olivia (7) –, on olnud Kelvingi lasteaiaga seotud juba 17 aastat. See pole meile enam lihtsalt lasteaed, vaid paik, kust on alguse saanud kodune rahu, ilus lapsepõlv ja kogukonnatunnetus.  

Kui me 2007. aasta detsembrikuus esimest korda läbi tuisu mööda Reinu teed Kelvingisse oma uue tulevase koduga tutvuma sõitsime, võlus meid lumetormile vaatamata kohe piirkonna rahulik ja kodune õhkkond – tunne, mis on püsinud tänaseni.  

Lasteaed asub kohe kodu kõrval – mõnusalt omapärase välimusega hoone, kus allkorrusel tegutseb lasteaed, teisel korrusel asuvad küla ruumid ja kolmandal korrusel paiknes tol ajal küla valvanud G4S turvamees.  

Meie esimene tütar Grete oli 2,5-aastane, kui käisime 2008. aasta alguses esimest korda lasteaiaga tutvumas. Ehkki ruumid olid tagasihoidlikud ja põrandad jahedad, jättis kohtumine kohe sooja mulje ning õpetajad olid südamlikud ja hoolivad. Kui Grete mulle ukse pealt lihtsalt lehvitas ja mängima jooksis, oli otsus selge – see ongi “meie lasteaed”.  

Loodus, loomad ja mõnus lapsepõlv  

Aastate jooksul on Kelvingi lasteaed arenenud ja kasvanud, ent säilitanud kõige olulisema – kodususe ja soojad suhted. Siin austatakse loodust, armastatakse loomi ja väärtustatakse lapsepõlve ehedaid hetki. See on koht, kuhu lapsed tulevad rõõmuga ning kus nad tunnevad end turvaliselt ja hoituna.  

Olen olnud lasteaia hoolekogus lapsevanemate esindajana ja näinud lähedalt, kui palju tööd ja pühendumust on aastate jooksul siia pandud. Lasteaia pidaja Eneli Torstenberg koos abikaasa Riivoga, õpetajad, abiõpetajad ja lapsevanemad on olnud alati üksmeelne ja südamega tegutsev kogukond.  

Eneli unistus oli juba 2003. aastal luua kodune ja hubane lasteaed mere ja metsa läheduses – paik, kus kõik tunnevad kõiki, kus suured ja väikesed lapsed mängivad koos, õpetajad on pühendunud ja saavad iga lapsega personaalselt tegeleda. Selle väikese, kahe rühmaga lasteaia tugevuseks on lähedased suhted. Õpetajad on töötanud siin pikka aega ning lapsed tunnevad ja armastavad oma õpetajaid siiralt – sageli kostub meie hoovi, et „ma ei taha veel koju minna!“. Soojad kallistused ja toetavad sõnad on laste ja õpetajate vahel igapäevased. Õpetajad tunnevad lapsi hästi ja oskavad neid toetada ka emotsionaalselt, aidates igal lapsel kasvada just omas tempos.  

Eneli looma- ja loodusearmastus on kandunud ka õpetajatele ja lastele. Lasteaiapere armsaks liikmeks on olnud aastaid küülik, kes soojal ajal elab õuepuuris ja pakub lastele iga päev rõõmu. Loomad on osaks lasteaia igapäevast ja üritustest.  

Asukoht mere ja metsa vahel pakub lastele lõputuid võimalusi avastamiseks ja loovaks mänguks. Lapsed veedavad palju aega õues – olgu selleks siis lasteaia hoov, metsarada või mereäär. Nad mängivad liiva, vee, kivide ja käbidega, peavad rannas piknikke, grillivad ning on isegi lõunauinakuid telgis teinud. Koos vanematega toimuvad toredad ühisüritused lasteaia hoovis, mis pakuvad rõõmu nii suurtele kui ka väikestele.  

Traditsiooniks on saanud ujumistunnid Viimsi spaas, kuhu suurte rühma lapsed sõidavad kord nädalas ühistranspordiga. Tänu sellele on meie pere kõik lapsed varakult ujuma õppinud – oskus, mis on eriti oluline mere ääres elades. Bussisõidud ja iseseisvus annavad lastele lisaks oskustele ka palju elevust ja enesekindlust.  

Lasteaias on uued mõnusad ja hubased vaikusepesad, kus lapsed saavad olla omaette ka lõunapausi ajal. Kui und ei tule või voodis olemise aeg tundub liialt pikk, pakuvad need pesad vaikset paika puhkamiseks – olgu selleks siis rahulik mängimine või lihtsalt pikutamine. Nii saab iga laps võtta endale just sellise puhkepausi, nagu ta parasjagu vajab.  

Heanaaberlikud suhted lasteaiaga  

Lasteaiaga kõrvuti elades on meil olnud nii lõbusaid seiku kui ka väljakutseid. Algusaastatel juhtus, et meie aeda puges läbi heki lasteaialaps või meie enda tütar. Ühel hetkel vaatas mulle köögiaknast vastu väike Grete – ta oli leidnud tee läbi heki koju ja otsustas seda võimalust kasutada. Pärast seda ehitasime lasteaiaga koos heki asemele korraliku aia.  

Lasteaia lähedus tähendab, et kuuleme ka mängivate laste hääli, vahel üsna valjult. Samas annab see võimaluse kuulda ka õpetajate hoolivat toimetamist – nad räägivad lahkelt ja sõbralikult, lohutavad, selgitavad ja on lastega alati koos.  

Mõned aastad tagasi viis Viimsi vald ellu kauaoodatud muudatuse – eralasteaedade ja valla lasteaedade õppemaksud ühtlustati. See oli suur kergendus paljudele peredele, sealhulgas meile, sest varem oli eralasteaia õppemaks lapsevanemale oluliselt kõrgem ja pani meidki kaaluma muud võimalust, eriti ajal, mil kaks last korraga lasteaias käisid.  

Õppemaksu ühtlustamine võimaldas paljudel peredel jääda oma koduküla lasteaeda. Tänu sellele on Kelvingi lasteaias nüüd rohkem kohalikke lapsi ning oma küla laste sõprussuhted saavad areneda juba varasest east alates.  

Lasteaiast kooli – koos on julgem  

Kelvingi lasteaia lapsed liiguvad sageli koos edasi Püünsi kooli. Meie pere kõik neli tütart on just seal kooliteed alustanud. Maikuus lõpetab lasteaia 11 last, sealhulgas meie pesamuna Olivia. Püünsis alustavad sügisel kooliteed enamus lasteaia lõpetajatest.  

Olles juba Püünsi kooli eelkoolist tuttav nii koolimaja, õpetaja kui ka tulevaste klassikaaslastega, on Olivial teiste lasteaia sõprade ja vanemate õdede toel hea kooliteed alustada.  

Tänavuse kevadega lõpeb meie pere 17-aastane teekond Kelvingi lasteaias. Aga mis jääb, on soe tänutunne ja mälestused kogu eluks. Meie koduküla lasteaed on olnud meie perele palju enamat kui lihtsalt koht – see on kinkinud lastele erilise lapsepõlve, usalduslikud suhted õpetajatega, head sõbrad ning tugeva aluse edasiseks haridusteeks.  

Nii nagu meie peres juba on traditsiooniks saanud, tormab ka seekord värske koolilaps septembri esimestel päevadel lasteaia uksest sisse – et näidata uhkusega oma ilusat sinist Püünsi koolivormi ja kallistada veelkord oma armsaid lasteaiaõpetajaid.

Tiina ja Martin Pihlak
lapsevanemad