Viimsi mees algatas maailmas määrderevolutsiooni
Püünsis suvel laineid püüdev ja talvel Tädu suusarajal elamuskilomeetreid koguv suurpere isa Robert Peets on mees, kes võitles Eestile välja märtsis Tallinna lauluväljakul toimuva suusatamise maailmakarikaetapi ning esitas rahvusvahelisele suusaliidule väljakutse määrderevolutsiooni pilootprojekti näol.
Suusatamisega on Alutaguse metsade vahel üles kasvanud Robert Peets tegelenud kogu elu. „Kuna sport oli elu igapäevane osa, siis asusin pärast keskkooli lõpetamist Tartu ülikooli kehakultuuri õppima. See tundus kuidagi kõige loogilisema sammuna, sest nii jätkus õpingutega paralleelselt ka täiskohaga sportlase elu,“ meenutab Peets oma spordikorraldaja tee algust.
Ülikooli kõrvalt korraldas ta suusamaratone. „2007. aastal asendus aktiivne spordielu Alutaguse suusaklubi tegevjuhi kohaga ning spetsialiseerusin ülikoolis spordijuhtimise suunale, mida sain praktiseerida ka töömaailmas. Kuna Alutaguse suusamaraton oli Eestimaa pikamaasuusatajate sarja Estoloppet üheks etapiks ja meil tuli selle korraldamine kenasti välja, siis ühel hetkel nägi Indrek Kelk head varianti sarja vedamise juhtohjade edasiandmiseks. Minu motivatsioon erialasel tööl end proovile panna üha kerkis ning kodukoha spordielu korraldamine pakkus ka emotsionaalselt väga palju vastu,“ ütleb Peets.
Üks asi viis teiseni
Oma tööelu on mees osanud elada projektipõhiselt. „Panime Alutagusele püsti seikluspargi ning tegime tuubimäe, korraldasime üritusi. Läksin suusaliidule appi noortesarja etappe läbi viima ning nii jõudis minu töökalendrisse ka Põhjamaade noorte meistrivõistluste korralduse juhtimine. Sellele järgnes tööots suusatamise maailmakarikasarja juures, kus minu ülesandeks oli võistlusrajal sportlaste sõidutehnika kontrollimine. Rikkumisi jäi silma üksjagu, lõpuks ma ainult žürii ruumis istusingi. Aasta hiljem sai minust kolme tiimi juhendaja ehk tehnikakontrollide ülem ning sealt aasta edasi sattusin rahvuslikuks tehniliseks delegaadiks.“
Ettevõtlikkust on temas kasvatanud vanemate hea eeskuju. „Kui meie peres midagi tehakse, siis täiega, ei mingeid nii-öelda poolikuid lahendusi. Neid ei poolda absoluutselt mitte keegi, sest kui teed midagi südamega ja hästi, siis on tõenäoline, et see tuleb ka hästi välja,“ leiab ta.
Otsis väljakutseid ka mujalt
Kuna suusavõistluste korraldamine on Eestis pigem õhinapõhine ning seisab suurelt jaolt vabatahtlike õlul, tuli Robertil spordikorraldaja karjääri algusaastatel arvete maksmiseks ringi vaadata ka teises valdkonnas. „Leiva lauale ja kodu perele Pringis tõi mulle kinnisvarasektoris tegutsemine, mis on n-ö taustal tiksunud üle kümne aasta,“ avaldab ta. „Sattusin kunagi heal ajal Otepääl ühe kokkukukkumise äärel maja juurde, mis õnnestus ära osta, korda teha ning maha müüa. Täna on seal kaks korterit ja uued omanikud. Nii ma olen vaikselt toimetanud,“ meenutab Robert Peets oma esimesi samme kinnisvara valdkonnas.
Kinnisvarafirmas maaklerina tööle sattumine tuli ka läbi juhuste. „Kui kogu spordimaailm lukku keerati, siis oli küll üle pika aja väga hea kodus aega veeta, kuid kuna olen harjunud tegutsema, tuli leida alternatiiv. Hea sõber oli mind juba üsna pikka aega kinnisvarafirmasse tööle kutsunud ning otsustasin sellele pakkumisele oma tingimustega lõpuks jaatavalt vastata.
Nõustusin Tallinnasse kontorisse tööle sõitma vaid juhul, kui tema minu ideedega kaasa tuleb ning frantsiisi alusel oma kontori Viimsile natuke lähemale teeme. Andsin sõbrale selleks kaksteist kuud aega,“ lähenes Robert uuele väljakutsele talle omasel põneval moel. „Saime hakkama, aasta asemel läks meil kümme kuud ja kontor Pirital alustas tööd,“ täpsustab ta.
Viimsiga on Ida-Virumaa looduse keskel sirgunud mehel omamoodi suhe olnud juba pea viimased 20 aastat, kuigi siia elama kolis ta alles 2014. aasta sügisel. „Püünsi on minu abikaasa sünnipaik ja kodukoht, seega pole kindlasti juhus, et meie lapsed siin sirguvad,“ ütleb Peets mõtlikult. „Kodus tunnengi ma end kõige paremini, elan siin nagu maal. Käin Püünsis või Randveres surfamas, suitsutan koduõuel kala, siin lähedal metsas on 30 km maastikurattarada, kus ükski lõik ei kordu, ja talve naudin Tädu suusarajal. Õnnest on puudu vaid kunstlumering,“ muigab ta.
Osaleb spordipoliitika kujundamises aktiivselt
Roberti Peetsi süda kuulub siiski suusaelu edendamisele. Tema konkreetsus, töökus, kiire taip ja pühendumine on teinud Eesti hääle rahvusvahelise suusaliidu juures kuuldavaks. „FIS on oma olemuselt nagu MTÜ, kus iga suusatamisega tegelev riik on esindatud ühe häälega,“ selgitab ta. „Sinna alla kuuluvad erinevad vastava teemaga tegelevad komiteed. Mina kuulun näiteks nii maailmakarikasarja kui ka pikamaasuusatamise alakomiteesse. Tänavuse Eesti MK-etapi peakorraldaja Vahur Leemets on reeglite alakomitees ning koordineerib tehnilisi delegaate Baltikumis ja Skandinaavias.“
Suusatamise tippüritus saadi Eestisse tagasi suurte pingutustega
Eestisse murdmaasuusatamise MK-etapi meelitamiseks tuli spordirahval käiku lasta nii fantaasia kui ka kavalus. „Otsisime uut ideed ja lähenemist, lisaks oli vaja see ka teistele riikidele maha müüa. Kuna iga nelja aasta järel toimub Eestis FISi tehniliste delegaatide seminar, siis tuli meil mõte teha välitööde ühe osana suusarada Tallinna lauluväljakule. Kõik panid lauale erinevaid ideid, ka tänane murdmaasuusatamise alakomitee juht, kes tol hetkel selles ametis veel polnud. Talle väga meeldis, mis ta lauluväljakul nägi. Eks kõik need asjad olid omavahel seotud.“
Strateegiline mänguline lähenemine töötas hästi, uudse lahendusena pandi laulale harjumuspärasest erinev ajakava. „Alustame finaalidega pimeduse saabudes ning toimub suusafännidest räpipundi 5MIINUST kontsert koos kõikide tulede ja viledega ehk võimas sõu koos maailma eliiti kuuluvate suusastaaridega, kelle tehniline sooritus on tänu üsna väikesel alal olevale rajale inimeste jaoks väga lähedalt jälgitav,“ kirjeldab Peets suusarahvast positiivselt üllatanud ideed lähemalt.
Edu tõi oskuslik lähenemine
Suuskade ühise määrimise ehk n-ö määrderevolutsiooni idee tulivälja käia puht praktilistel kaalutlustel. „Eesti MK-etapi direktor Vahur Leemets teatas, et kõikide suusatiimide hoolderuumideks on meil vaja lauluväljakule kohale saada 45 soojakut, kõige kaugemalt peaksime neid Tallinnasse transportima Lätist ja Jyväskyläst, mis ei asu just väga lähedal. Lihtsam on leida ja vastavalt sisustada üks 300 ruutmeetrine telk, kuludelt see palju kokku ei hoia, aga logistilist peavalu on oluliselt vähem.“
Mullu sügisel Zürichis FISi koosolekule eelnenud õhtusel koosviibimisel võttis Robert Peets eesmärgiks oma ideed teiste delegaatide peal testida. „On fakt, et suuskade määrimisega kaasnev kulu moodustab iga riigi meeskonnatiimi eelarvest hooaja peale kuni 60 protsenti. Meie muudatuse puhul ei pea riigid oma hoolderekkaid ja suuri tiime enam siia saatma. Olenevalt sportlaste arvust saab võistlusele kaasa maksimaalselt neli hooldemeest. Iga suusataja tohib välja valida vaid kaks paari suuski, mille hooldemehed ette valmistavad, ja nendega tuleb võistelda. Varasemalt on osadel riikidel olnud kokku lausa 15 inimest, kes suuski valivad, määrivad ja testivad.“
Vabas vormis veedetud koosviibimisel hakkas eestlane oma ideele üha rohkem poolehoidjaid leidma. „Ühel hetkel tundsin, et vastuseis ei olegi enam nii tugev. Läksin hotelli ja valmistasin ette slaidi, kus olid kõik kokkuhoiukohad mustvalgel kirjas. 25 kohal olnud riigist hääletasid vastu vaid Itaalia ja Venemaa ehk sain rohelise tule Eestis idee katsetamiseks,“ on Peets rõõmus.
Võistlusel on üks määrdepartner
„FIS andis mulle nimekirja 107 e-mailiga, kuhu saatsin n-ö hanke tingimused määrdepartneri leidmiseks. Nõudmistes oli kirjas, et suusamääre peab olema floorivaba ning meetod ja tööriistad selle pealekandmiseks peavad tulema firma poolt. Määrde kogus peab tagama 400 paari määrimise, kokku saab telgis olema umbes 40 inimest, kes selle eest hoolt kannavad. Tiimid tulevad sisuliselt kohale kaks kätt taskus või siis kaks suusapaari sportlase kohta kaenlas, kui päris täpne olla.“
Sportlaste mõõduvõtu võrdsemaks muutmise osas jätab Peets küsimuse õhku. „Eks see on kahe otsaga asi – määrde seisukohalt on olukord võrdsem, aga näiteks, kui Kläbo valib etapiks oma kaks suusapaari välja tuhande suusa hulgast, siis eestlane peab valiku tegema saja paari hulgast. Suure tõenäosusega libisevad Kläbo suusad ikkagi paremini.“
Eestis on tipptasemel korraldajad
MK-etapi Eesti korraldamise osas on Robert Peets meelekindel. „Minu jaoks on võistluste juhataja positsioon talvisel MK-l esmakordne, samas olen olnud juhataja abi ning üks vähestest MK ja MM-i tasemel töötavatest tehnilistest delegaatidest maailmas. Mingeid suuri üllatusi pole, meil on hea tiim, kes kõik asjad ära korraldab, kogemusi on hästi hakkama saamiseks piisavalt,“ ütleb ta ja täpsustab, et etapi õnnestumisse panustab kokku pea 200 eestimaalast.
Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor