Betoonist läbipõimunud kunst ja disain
Kohtusin selle hingelt läbi ja lõhki viimsilase Derby Taimelaga täiesti juhuslikult ühe tuttava kaudu. Jutule saades oli selge, see naine toodab midagi väärtuslikku. Hetkel omab ta küll elukohta Koplis, aga ilma mereta oma elu ette ei kujuta. Paljuski tuleb tema inspiratsioon betoonist sisustuselemente kujundades samuti merest – minimalistlik, samas nii suur, võimas, sügav ja mitmetahuline.
Mis Sind Viimsiga seob?
Ma olen Viimsis üles kasvanud, n-ö põline viimsilane. Esimesed kaks klassi käisin Viimsi keskkoolis, kolmandasse klassi läksin aga juba uhiuude just avatud Püünsi kooli. Minu lapsepõlv möödus lambaid karjatades, heina tehes ning koos isa ja vanaisaga kalal käies. Siis ei olnud poolsaare tipus veel isegi asfaltteed.
Meenub Sulle kooliajast mõni äge mälestus?
Oi, neid on nii palju! Mul on vedanud, et minu varajasem lapsepõlv möödus ikka täitsa maakohas. Ma mäletan selgelt 1993. aasta esimest septembrit, kui seisin uhiuue Püünsi kooli ees, seljas rahvarõivad, peas rukkililledest pärg ja käes kandik kääridega. Lint lõigati läbi ning uus koolimaja oligi avatud. See oli ülev hetk, mis on siiani eredalt meeles.
Kas nooruspõlvest on jäänud merega ka erilisem suhe?
Minu isa ja vanaisa käisid kogu aeg merel, kui ma laps olin. Püütud saaki tarbiti ise ja müüdi ka külaelanikele. Ma mäletan lapsepõlvest selgelt, kuidas ma pea iga kord end merele kaasa mangusin. Vahel ikka võeti kaasa ka.
Põhiliselt aga olin ma abiks ikkagi kalade võrgust väljavõtmisel ja võrkude puhastamisel. Mäletan, kuidas ma ikka ja jälle vanaisa käest riielda sain, sest läksin pärast salaja ja korjasin kõik vähegi virgema olemisega kalad pesukausist välja ja lasksin merre tagasi. Lõpuks nähti, et ega sellest riidlemisest kasu ei ole ja tegime vanaisaga kokkuleppe, et kõige väiksemad kalad võin merre tagasi lasta.
Täna armastan ma endiselt merd. Mõne korra suve jooksul katsun ikka isaga merele kaasa saada. See on minu jaoks eriline, rahu toov ja nostalgiline tunne, kui istun paadis, lained kiigutavad, meri kohiseb ning kajakad karjuvad. Sellel hetkel justkui aeg peatub, hinge saabub tohutu rahu ja kerge tunne.
Ja kui ma merele ei saa, siis mulle meeldib mere ääres jalutada ja seal istuda. Kuulata mere kohinat ja lainete randumist. Vahel panen ma isegi stuudios mängima taustaks just merekohina helid. Ma usun, et igal inimesel võiks olla see oma koht, kus end nii tunda. Minu jaoks on see merel.
Mis on Sinu huvid, mida tegid lapsena ja milleni oled jõudnud tänaseks?
Minu suurima tähelepanu köitsid lapsena loomad. Vahet ei olnud, kas oli see ringi roomav tigu või kartulivagudesse roninud lammas. Väga palju minuealisi lapsi läheduses ei olnud ja kui olid, siis enamik lapsi olid suvitamas ja Viimsis vaid suvekuudel. Seega olid minu suurimad sõbrad just pere loomad. Lapsena soovisin ma väga saada loomaarstiks.
Loomadel on tähtis osa minu elus ka täna. Mõni naerab, et ma elan loomaaias, sest mul on erinevaid lemmikloomi päris mitmeid, ka eksootilisi. Näiteks lisaks koerale ja kahele varjupaigast võetud kassile on meil ka kaks madu, kümmekond Aafrika hiidtigu ja Aafrika hiidtuhatjalgset. Viimased on küll minu poja loomad. Mul on suur rõõm näha, et loomadest hoolimine ja nende vajaduste märkamine on midagi, mis on kandunud ka minu lastele.
Käsitööga tegelesin ka lapsena, aga mitte küll väga palju. Mõni kinnas või õmmeldud põll valmis küll kooli käsitöötunniks viiele, kuid selle hinde sai tegelikult minu ema. Mul ei olnud piisavalt püsivust. Rohkem huvi käsitöö vastu hakkasin tundma kahekümnendate alguses, alustades tikkimisest, mis juba kooli ajal meeldis mulle kõige enam. Sealt edasi hakkasin ma järjest tundma huvi erinevate käsitööliikide vastu, nagu näiteks heegeldamine, kudumine ja pabervitstest punumine. Umbes kuus aastat tagasi töötasin välja enda jaoks sobiva ja unikaalse viisi unenäopüüdjate tegemiseks, mida teen siiani, kui vaba aega on.
Kuidas Sul tekkis huvi betooni vastu, see pole ju üldse naiselik?
Minus on alati olnud kaks poolt, juba lapsest saati. Küll armastasin ma nukkudega mängida ja nendele käepärastest vahenditest riideid valmistada, samas vedasin ma võssa kaasa haamrid ja naelad ning ehitasin endale onne, mis olid mu kujuteldavad laevad. Nii olen ma läbi elu käinud nende kahe poolega endas. Üks naiselik ja õrn, teine mehine ja tugev. Seega betoon ei ole minu jaoks olemuselt üllatav valik.
Huvi aga tekkis tasapisi. Nägin sotsiaalmeediakanalite vahendusel umbes kolm-neli aastat tagasi, et välismaal tehakse betoonist ägedaid asju ja see kõnetas mind kohe. Sel hetkel aga ei olnud aega ega võimalust ise katsetama hakata. Idee aga küpses vähehaaval pealt vaadates, mida tehakse, ning sellest kujunesid oma ideed.
Kaks aastat tagasi tekkis idee kombineerida omavahel epoksiidvaiku ja betooni ning kujundada disain, mis imiteeriks looduslikke kristalle. Mind võlus mõte luua tervik kivisest betoonist ja looduslikke kristalle imiteerivast naiselikust ja säravast disainist. Nüüd said ka disainis kaks vastandlikku poolt kokku. Nii asusin ma end harima selles, kuidas kasutada epoksiiti ja kuidas valada betooni. Muidugi tuli leida koht, kus seda teha, sest kodus pere ja loomade keskel selliste asjade tegemine ei tulnud kõne alla.
Õige pea sain ma suurepärase võimaluse kujundada omale oma stuudio ja ma haarasin sellest kohe kinni. Algasid katsetused, mis kestsid mitmeid kuid, enne kui olin saanud selgeks, kuidas ja mida teha. Siis teadsin, et aeg on hakata looma oma ettevõtet. Algas äriplaani kirjutamise ja rahastuse taotlemise etapp, et ettevõte luua paralleelselt toodete valmistamise ja parimate lahenduste väljatöötamisega. Eelmise aasta sügisel sai see teoks – Derby´s design OÜ sai loodud.
Kuidas kogud inspiratsiooni ja ideid?
Inspiratsiooni leiab nii paljudes asjades! Looduslikud kivimid, kristallid ja värvide kombinatsioonide nägemine. Viimati tegin nt bussis Tartu ülikoolist tagasi sõites pilte sellest, kuidas loojuv päike mängis värvidega pilvedel. Värvide kombinatsioon oli nii äge, et tahan seda varsti katsetada.
Ma vaatan ka palju sotsiaalmeediakanaleid ja hoian end kursis, mida teised inimesed maailmas teevad. Vahel näen ühte põnevat ideed ühes kohas ja teist teises kohas ning minu peas kujuneb sellest midagi hoopis kolmandat, inspireerudes mingitest võtetest või lahendustest, mida teised selles vallas teevad.
Kuidas sa näed oma tulevikku betooniäris?
Minu eesmärk on anda inimestele võimalus tuua oma koju unikaalsust disaini sisustuselementide näol, mis on täiesti ainukordsed, ajatud ja püsivad. Betoon on vastupidav ja kaunis materjal nii minimalistlikus joones kui ka kristallidega, andes võimaluse tuua kodusesse keskkonda põnev ja värske värvilaik.
Ma loodan, et kui inimene tuleb minu kodulehele, siis ta saab sealt inspiratsiooni ja leiab midagi sellist, mis aitaks tal tema kodu muuta omanäolisemaks ja selliseks, et tal oleks oma kodus veelgi parem olla.
Betooni peetakse külmaks ja kõvaks materjaliks. Tõsi, ta on vastupidav, kauapüsiv, aga tegelikult soojem kui klaas, kivi või näiteks portselan.
Kas Sa teed ka eritellimustöid?
Jah, soovi korral on võimalik minuga kontakteeruda ning võime kliendiga koos vaadata üle, milliseid värvilahendusi ta sooviks oma kodus kasutada sisustuselementide näol. Erikujusid ja suuruseid ma hetkel sisustuselementidena rohkem ei paku kui need, mis on kodulehel olemas.
Siiski tuleb tellimuse puhul arvestada, et betoonist sisustuselemendi valmistamine võtab aega vähemalt kuu – betoon peab jõudma rahulikult kuivada, alles siis saan ma sellega edasi töötada. Muidu ei jää element tugev ja vastupidav.
Tutvu tootevalikuga!
Derby’s Designi tegemiste ja toodetega saab end kursis hoida kodulehel www.derbysdesign.ee või sotsiaalmeedias: derbysdesign. Edasimüüjaks on Design Hata Concept Store Solarise pood. Tule uudistama ja lähemalt tutvuma!
Erle Meresmaa
Viimsi Teataja kaasautor