Facebook
RSS
Print

Heli Jürgenson: Noored dirigendid ja heliloojad teevad peo eriliseks

29.06.2017

XII noorte laulu- ja tantsupeoni on jäänud vaid paar nädalat. “Ärevus on hinges, ei saa salata,“ tunnistab laulupeo peadirigent Heli Jürgenson. Pidu kestab 30. juunist 2. juulini.

Koorijuht ja koormeister Heli Jürgenson õpetab Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist ja on Eesti Filharmoonia kammerkoori koormeister. Saabuval peol seisab ta dirigendipuldis viiendat korda ning esmakordselt on ta nüüd kunstilise juhi ametis.

Kuidas on kulgenud ettevalmistus peoks?

Minu jaoks on see tähendanud kahe aasta tööd. Kõik etapid on olnud olulised: meeskonna loomine, ideekavandi ellu äratamine, laulude valimine – mis kõigile meeldiksid ja laululaval hästi kõlaks. Millest pärast publikule jääks elamus. Siis laulude õppimine ja prooviperiood, kus suurtes saalides vaatab sind mitusada säravat silmapaari, kes kõik tahavad need laulud hästi selgeks saada. Või siis nädal, mis tipneb proovidega laululaval koos tuhandete lauljatega.

Mitmes laulupidu see Teile on?

See on minu teine noortepidu ja üldse minu viies pidu laulupeo dirigendipuldis. Seekord tunnen erilist rõõmu, et peo jooksul tuleb pulti 17 noort dirigenti, kes teevad oma debüüdi. Nad on toonud laulupeo ettevalmistusse hästi palju värsket energiat. Meil on olnud väga toredaid loomelaagreid ja üritusi, mis on selle laulupeo teinud minu jaoks täiesti eriliseks. Oleme noorte dirigentidega koos läbi töötanud kogu repertuaari, kogu laulupeo programmi oma väikse kammerkooriga ette laulnud. Oleme läbi arutanud, vaielnud, mõnel noorel heliloojal ka lasknud mõne asja kooripärasemaks kirjutada. Eelproovides olid väljas kõik meie korüfeed ja mentorid. Tore näha, kuidas Ants Üleoja, kes juhatas Lüdigi “Koitu”, ei läinud eelproovis pärast oma laulu juhatamist ära ja istus meiega terve prooviaja. Kõik on läinud ülimalt lahedasti ja mul ei ole mitte mingit põhjust karta, et see peol kuidagi teisti oleks.

Mis tunne on dirigendipuldis seista?

Iga kord on uus laul juhatada ja iga lauluga on midagi, millele rohkem tähelepanu pöörata – mingi üleminek, eriline piano või midagi muud. Tahan, et laul õnnestuks, ja iga kord on ikkagi sama raske lauluväe käest see vajalik energia kätte saada, see nõuab maksimaalset kontsentratsiooni. Võid ju mõelda, et mis see on – mine juhata kolme minutiga oma laul ära, aga see võtab pärast kuidagi nii tühjaks. Ja mitte ainult see, käed on ka pärast haiged, hoian käsi hästi pinges, vaja ju kõik koorist kätte saada. Aga muidugi rahvast täis laululava ees seista – see on imeline energia!

Kas olete laulupeol olnud ka mujal kui dirigendipuldis?

Ma olen laulupeol olnud igas väljaku osas. Olen olnud isegi solist 1994. aastal, olen olnud dirigendipuldis, aga kui on mahti, siis olen kasutanud iga võimalust, et koos teistega laulda. 2011. aastal, kui mul sündis kolmas laps, siis olin publiku hulgas oma titabeebi ja perega – esimest korda elus, sest lapsest peale olen ikka laulmas olnud. Olin absoluutselt vapustatud just dirigendina, kuuldes, kuidas rahvas laulis ühendkoori laule kaasa. See oli müstiline tunne kuulda, kuidas seal Ernesaksa skulptuuri kõrvalt samasugune koorivägi vastu laulis.

Missugused on Teie lemmikud peo repertuaaris?

Meil on lisaks noortele dirigentidele ka palju noori heliloojaid ja me oleme kasutanud paljude klassikute noorpõlves kirjutatud teoseid. Näiteks Enn Võrgu “Eesti lipp” oli kirjutatud siis, kui ta oli 17-aastane.

Kadri Voorand, keda tunneme džässlauljana, on kirjutanud head muusikat, nii et mina julgen küll teda juba ka kooriheliloojaks nimetada. Tal on täiesti kooripäraselt kirjutatud laulud. Meil on ka palju toredaid seadeid küll Curly Stringsilt, Metsatöllilt, palju muusikat on kirjutanud meile Rasmus Puur, kes on koos Veiko Tubinaga selle laulupeo ideekavandi autor. Sealt tuleb üks erakordselt tore orkestriteos – minu tütar Hanna mängib orkestris kontrabassi ja tean, et Rasmuse lugu läheb suure energiaga. Näen, kuidas noored seda armastavad mängida.

Ja minu päris lemmik on Torontost pärit, Eesti juurtega helilooja Riho-Esko Maimetsa “Meie laul”, mida laulavad mudilased. See on lihtsalt niivõrd ilus laul Heiki Vilepi sõnadele, mida minu arvates võiks ka täiskasvanute ühendkoorid laulda, sinna on nii oluline elukreedo sisse kirjutatud. Iga kord, kui kuulen mudilaste laulu, mul pisarad voolavad. Sellele peole on õnnestunud saada väga lahedaid laule noortelt heliloojatelt. Rasmus Puur on kirjutanud energiast tulvil nimilaulu “Meie”, mille puhu tajun, kuidas noored tahavad seda laulda – ilmselt see läheb küll kordamisele. Samamoodi loodan toredat südamlikku ettekannet Rein Rannapi loost “Eesti muld ja Eesti süda”. Noored tajuvad hästi nende laulude väärtust ja tähendust. Väga põnev, kuidas see suures massis kokku kõlama hakkab!

Mida õieti tähendab peo pealkiri “Mina jään”?

Sellele peole otsisime pealkirja üheksa kuud. Ma ei mäleta, kes selle ühel koosolekul esimest korda välja ütles, aga alguses ehmusime veel ära, et see ju seostub Mihkel Raua ja Lenna Kuurma lauluga. Minult on palju päritud, kas see laul tuleb laulupeole, aga ei tule! Seda tõlgendatakse erinevalt: mina jään lauljaks, tantsijaks, iseendaks. On ka seda, et mina jään Eestisse, aga see ei ole mõeldud üleskutsena kõigile ära läinud eestlastele. Ehkki ka nii võib mõelda.

Mida peo kohta veel võiks teada?

Tore, et orkestrite hulk on kasvanud, orkestritest räägitakse vähe, aga meie noorte orkestrite vedajad on teinud viimaste aastate jooksul tohutult edusamme. Meeskooridel on keerulised ajad – meil leidub hulk toredaid vanema põlvkonna lauljaid, aga uusi noormehi meeskooridesse leida on väga raske. Liikumisega “Ärkamisaeg” püüdsime algatada regionaalseid meeskoore, kaasates ka uusi riigigümnaasiume, mida üle Eesti palju luuakse. Nii et meil õnnestub ehk pea 900 noormeest laulma tuua. Tavapäraselt meeskoori liik ongi koos vanematega u 1000, aga kui meil õnnestub nüüd 900 noort meest välja tuua laululavale, siis see on küll töövõit ja seda ma ootan väga! Kuidas on lood dirigentide järelkasvuga? Koorimuusikat õppurite hulk on näiteks meil Otsa koolis viimastel aastatel drastiliselt vähenenud. Kui mina õppisin, oli 10 inimest kursusel ja 40 osakonnas, kui ma siis 1990ndate alguses tööle tulin, oli neid 20 ja praegu meil on osakonnas 8 õpilast. Tundub endastmõistetav, et laulupidu toimub, aga ega inimesed ei tea, et seal taga on aastatepikkune töö ja see on pidev protsess. Praegu käib juba ka järgmise peo ettevalmistamine. Koorijuht, kes laule õpetab, ei saa olla selle ametinimega kusagil palgal. Koolides on muusikaõpetajad ja kuskil kultuuri- või rahvamaja juures keegi ka töötab ringijuhina. Aga kui koos käivad harrastajad, siis jääb mulje nagu dirigent oleks ka harrastaja. Ent mina olen oma eriala õppinud kokku üheksa aastat, Otsa koolis neli ja konservatooriumis viis. Ma olen hullult vaeva näinud, et seda ametit õppida. Aga sellist ametit nagu koorijuht reeglina ei eksisteeri. Seda olukorda oleks vaja kindlasti muuta. Miks see nii on? Tundub, et tänapäeva noored valivad ikka tasuvamaid töökohti, sest koorijuhi amet on ebakindel. Ma lihtsalt ei näe neid inimesi, kes mõne aasta päraste kooridega üle Eesti tööle hakkavad. Lauljate arv pole vähenenud, pigem vastupidi. Loodetavasti need noored dirigendid, kes meil seekord peol pulti tõusevad, on ka lauljate jaoks hästi tore eeskuju.

Olete juba 12 aastat viimsilane. Mis Teid siia tõi?

Kolisin Viimsisse aastal 2005. Tulime Tallinnast, otsisime endale uut kodu ja endalegi üllatuseks jõudsime Viimsisse. Tol hetkel avardati siin elamist, ehitati palju ja siia tuli noori peresid. Meie pere on ka üks nendest. Olen valikuga hästi rahul, tunnen ikkagi, et olen nagu maal – mul on maja ja aed ja kõik see, mida Ida-Virumaal kasvanuna kalliks olen pidanud.

Viimsi vallas on käinud koolis minu kaks last. Tütar õpib Otsa koolis ja mängib kontrabassi. Poeg õpib kutsekoolis, kuid tegeleb ka muusikaga. Noorim laps käib lasteaias ja laulab väikses mudilaskooris. Andrus Kalvet, kes Viimsi Koolis kooridega tegeleb, on minu õpingukaaslane olnud Otsa koolist peale. Siit on ka Maido Saar ja tantsupeo pealavastaja Margus Toomla. Viimsi laululapsi õpetab ka Mari-Liis Rahumets, kes on minu endine õpilane Otsa koolist. Hindan kõrgelt ka Ita-Riina Pedaniku tööd. Viimsist saavad laulpeole kõik, kes pürgisid, keegi ei jäänud välja. Õpetajad on teinud väga head tööd, Andrus Kalvet on minu meelest tõeline maa sool, tema töö on muljetavaldav.

Lapsi on koolimajades praegu rohkem kui kunagi varem ja seda tööd on palju, aga see kõik toimib kenasti ja sellel on nii toredad õied. Laulvaid ja hästi musitseerivaid noori on nii palju. Minu meelest Viimsi elu on väga rikas ja seal on väga tublid õpetajad.

Mida laulu- ja tantsupeo eel soovite?

Tore oleks, kui tuleks ilus suvi! Kui süütasime aprillis Kurgjal laulupeo tuld, siis päeva jooksul läks sealt neli aastaaega üle: kaks korda oli lumetorm, siis veidi õitsvat kevadet, sügisest tuult ja korraks päikest ka. Soovin, et laulupeo ilm oleks ilus!

küsis

 Annika Koppel


Kandideerimise dokumendid
saada hiljemalt 04.12.2017.

Talvine teehooldus

Küsimused ja ettepanekud Viimsi valla teede talihoolde teemal on oodatud tel: 5301 5855 (24h), e-post: viimsivald at trev2 dot ee. Teed hoiab korras AS Teede REV-2.

 Sündmused Viimsis


       Haabneeme LED projekt